Dorsai sarja kolmas romaan vaatleb noore Donal Graeme arenemist inimkonna üheks kõige mõjuvõimsamaks tegelaseks. Donali onudeks on mitmes selle sarja teoses peamist rolli mängivad kaksikvennad Ian ja Kensie Graeme’id. Donali ema oli eksootiliselt Maran planeedilt pärit, seal aga tegeldi geneetilise planeerimise ja vääristamisega. Lugemise käigus selgub, et Donal ei ole mitte tavaline Dorsai palgasõdur, vaid kosmosesõja meisterstrateeg. Tal on ainulaadne võime näha tegude tagajärgi seal, kus keegi veel midagi ei aima. Tõestada oma aimdusi ta muidugi ei suuda. Loo keskel uurivad teda eksootiliste planeetide psühhiaatrid, psühholoogid jm. sellised tegelased. Vangutatakse vaid päid. Nemad planeerivad ja aretavad täiuslikku inimest, siin on aga selline sündinud iseenesest, mutatsioonina või juhusliku kombinatsioonina. Toovad ka mõnusa paralleeli: oletame, et gorillad püüavad aretada oma arengu järgmist lüli – nad teevad kõik võimaliku, et järglastel oleks tugevam keha ja suuremad hambad. Ometi ei teki sel kombel soovitut: aretatakse vaid üks supergorilla. Sama rada on kulgenud ka eksootilised oma geneetilise aretusega. Looduse juhuslik geenikombinatsioon ja ennäe....inimesele järgnev lüli Donali näol ongi sündinud. Raamatu keskel valdab Donal juba levitatsiooni! Ka selle romaani hindamisel, nagu kogu Dorsai sarja puhul, kõhklesin kolme ja nelja vahel. Olgu seekord neli, et ülekohus sõjaromaanide vastu liiga suur ei oleks.