Aare Tamm on ligi kaheksakümneaastane vaimulikust vanahärra, kelle kirjatööde hulgas on ka ilukirjanduslikke teoseid. "Kaks elu" määratleb end juba esikaanel ulmeromaanina, nii et siin on teatavat pretensioonikust žanrinõuetele. Olen lugenud Tamme ühte varasemat romaani "Loti naine" (2000, kordustrükk 2017), mis oli töötlus tuntud piiblilegendist, ja kuna Lott (või oli see tema naine?) muutus ka selles romaanid sõna otseses mõttes soolasambaks (kui mälu ammu loetud raamatu suhtes nüüd ei peta), siis formaalselt oli ka see romaan ulmeline. "Kaks elu" algab mõisa-aegsete taluinimeste Matsi ja Mari kurva eluga. Aeg võib olla 17. sajandi ja 19. sajandi esimese poole vahel. Mats ja Mari on kupja piitsa eest põgenenud metade ja soode taha ja elanud sinna ehitatud majas pika elu. Mari sureb ja leinav Mats läheb ka varsti teispoolsusesse järele. Aga see teispoolsus osutub mingisuguseks päris reaalsuseks. Nimelt tuleb Mats teadvusele lahinguväljal, kus ta on nuia või mõõgaga pähe saanud ja omaksed viivad teda koju ravitsemisele. Teda peetakse aga mitte Matsiks, vaid Heryks. Teda ümbritseb kohalik ülikupere, kelle perepoeg ta on - ta näeb, et tema keha on noore mehe oma, aga hing ja teadvus on ikka Matsi jagu. Võiks öelda, et siin on variatsioon "Jänkist kuningas Arthuri õukonnas", arvestades veel, et ühe kohaliku kuninga nimi ongi Artur (ma miskipärast ei usu, et autor nime valikul Mark Twainile mõttes, aga mine tea). Romaanis ei ole ühtegi kohanime. Pole kindel, kas Mats ja Mari on eestlased, veel segasem on see paik ja ajastu, kuhu Mats satub. See on agraarne ja sõjaline ühiskond, võideldakse mõõkade ja piikidega, ent näiteks vibu, rääkimata püssirohust ei tunta. Mõne aja pärast saab Mats aru, et sinna samasse külasse on "uuesti sündinud" ka tema naine Eli, kes on samuti noore naise kehas. neist saab paar ka uues reaalsuses. Mats ja Mari kasutaad omavahel minevikku meenutades vana elupaiga kohta sõna Maa, mistõttu jääb mulje, et nende uus elu on mõnel teisel planeedil (ka tähed taevas on neile võõrad). Aga see ei ole tegelikult üldse oluline, nagu pole sõnagagi mainitud, kuidas nad võõras kohas keelelises mõttes suheldud saavad. Talumehest Matsist saab uues kodus kiiresti hõimu sõjapealik ja temas avalduvad isikuomadused, mida ühest lihtsast talupojast arvatagi ei oskaks. Tema uue elu keskne teema on võitlus saareriigi teise poolega, kus elab vaenulik koonukate hõim. Sõdimine nende koonukatega, valmistumine kaitseks ja ründeks, võtab romaanist palju täheruumi. Peale selle on vaatluse all Matsi süümepiinad seoses keeruliste isiklike suhetega. Kolmas põhiprobleem on aga saart piirama hakkavate tehnliselt arenenumate inimeste rünnaud, mis viib kahe vaenutseva hõimu ühinemiseni ühise vaenlase vastu. "Kaks elu" on kirjutatud sellises õpetlikus toonis, kus sõnumiteks on sõbralik suhtlemine erinevate kultuuride tasemel, sõbralik kooselu perekonna ja kogukonna tasemel, õiglus, ausus, demokraatia. Me saame lugedes ühemõtteliselt aru, mis on õige ja mis vale - ka siis, kui tegelased teevad eksisamme (või eelkõige just nende eksisammude kaudu). Üsna ootamatu on, et helge tuleviku poole suunduva saarerahva elu lõpeb väga halvasti - romaanil ei ole õnnelik lõpp. Asi lõpeb sõna otseses mõttes tuumapommiga ja ma küsin hämmeldunut - mille eest siis inimesi niimoodi karistati? Aga kelle käest sa küsid - Jumal taevas ei vasta ja autor võiks samuti öelda, et "Issanda teed on ettearvamatud". Aga võib-olla on see lõpplahendus siiski vähem halb, kui oleks tulnud magus ja roosa "kui nad veel surnud pole, siis elavad nad tänini" tüüpi lõpp. "Kaks elu" on omakirjastuslik väljaanne, ehkki korralikult toimetatud (ei märganud ühtegi kirjaviga) ja normaalse kujundusega. Kindlasti ei saa nimetada autorit grafomaaniks, aga miskipärast väsisin ma sündmusi jälgides ikkagi tõsiselt ära - 260 lehekülge tihedat teksti tundus pikemana, kui see tegelikult oli. Mulle näib, et ilmselt pole teoses taolist uut ja huvitavat intriigi, mis oleks tõsiselt kaasa elama pannud (ehkki mul oli nii mõnestki surma saanud positiivsest tegelasest siiralt kahju). Ei ole ühtegi sellist mõttekäiku või lausetki, mille puhul oleks tekkinud mõte, et see on originaalne ja tähelepanuväärne, ei tekkinud kadedust. Üldisemas plaanis jäi see asi mulle igavaks. Ehk on siin mingi tõrge autori keelekasutuse ja/või jutustamise viisi vastu, mis tundusid mõnevõrra klišeelikud ja sellised... veidi vanainimiselikud.