Paluge inimesel, kes ulmekirjandusest suurt midagi ei tea, kujutada ette ulmeromaani. Tõenäoliselt kerkib tema kujutlusse just midagi niisugust nagu "The World Walker".
Kui esimese paari peatüki jooksul (peatükid on sel romaanil üsna lühikesed) selgub et teose tegevustiku üheks peamiseks käivitavaks tõukeks on Roswelli intsident, siis ei tekita see ootust et edasistel lehekülgedel saab lugeda midagi erakordselt originaalset. Ega ei saagi. Roswellis alla sadanud tulnukas on mitukümmend aastat lebanud ühe väga salajase asutuse keldris näiliselt vegetatiivses seisundis, siis aga ühel hetkel tõuseb püsti ja jalutab läbi seina välja. Seda teeb ta selleks et kohtuda Seb Vardeniga. Lootusetult haige Varden on just lõpetanud oma elu enesetapuga kui viimaselel hetkel kohale jõudnud tulnukas kannab temasse üle teatavad supervõimed, mispeale Vardenist saab tuumapommikindel kangelane kes peab seljatama teda jälitavad riiklikud kui ka valitsusvälised salaorganisatsioonid ja päästma ühe kauni naisterahva.
Kõlab juba piisavalt jubedalt? Ärge nüüd kohe ära minge, tegelikult ei ole asi üldsegi täiesti halb. Kuigi Sainsbury ei paku välja mingeid eriti jahmatavaid ideid, on tal olemas minu meelest üle keskmise hea loojutustamise oskus. Julgeksin seda võrrelda isegi lahjendatud Stephen Kingiga (iseasi kui paljud käesoleva arvustuse lugejad sellises võrdluses midagi positiivset näevad). Väga head on näiteks tegevustiku vahele pikitud tagasivaated Seb Vardeni noorusesse, tänu millele on peategelane lõpuks meie jaoks midagi palju enamat kui üks kahemõõtmeline koomiksikangelane. Samamoodi on lahti kirjutatud veel mõned tegelased, muuhulgas sellisedki kelle suhtes lugeja peab poole teose pealt hakkama oma esialgseid hinnanguid revideerima, mis annab jällegi lugemiselamusele paarkümmend grammi juurde. Tegevustiku põhiliin koos oma mõningate pööretega on ka piisavalt pinevalt edasi antud nii et lugejal ei ole üldse vaja ennast eriti kõvasti sundida selleks et lehekülgi edasi pöörata.
Ja nagu tänapäeval juba tavaks, on romaani näol tegu esimese osaga samanimelisest sarjast. Hakkasin praegu mõtlema et millal mulle üldse viimati sattus ette mõni ulmeromaan mis ei ole osa sarjast...?
Kui esimese paari peatüki jooksul (peatükid on sel romaanil üsna lühikesed) selgub et teose tegevustiku üheks peamiseks käivitavaks tõukeks on Roswelli intsident, siis ei tekita see ootust et edasistel lehekülgedel saab lugeda midagi erakordselt originaalset. Ega ei saagi. Roswellis alla sadanud tulnukas on mitukümmend aastat lebanud ühe väga salajase asutuse keldris näiliselt vegetatiivses seisundis, siis aga ühel hetkel tõuseb püsti ja jalutab läbi seina välja. Seda teeb ta selleks et kohtuda Seb Vardeniga. Lootusetult haige Varden on just lõpetanud oma elu enesetapuga kui viimaselel hetkel kohale jõudnud tulnukas kannab temasse üle teatavad supervõimed, mispeale Vardenist saab tuumapommikindel kangelane kes peab seljatama teda jälitavad riiklikud kui ka valitsusvälised salaorganisatsioonid ja päästma ühe kauni naisterahva.
Kõlab juba piisavalt jubedalt? Ärge nüüd kohe ära minge, tegelikult ei ole asi üldsegi täiesti halb. Kuigi Sainsbury ei paku välja mingeid eriti jahmatavaid ideid, on tal olemas minu meelest üle keskmise hea loojutustamise oskus. Julgeksin seda võrrelda isegi lahjendatud Stephen Kingiga (iseasi kui paljud käesoleva arvustuse lugejad sellises võrdluses midagi positiivset näevad). Väga head on näiteks tegevustiku vahele pikitud tagasivaated Seb Vardeni noorusesse, tänu millele on peategelane lõpuks meie jaoks midagi palju enamat kui üks kahemõõtmeline koomiksikangelane. Samamoodi on lahti kirjutatud veel mõned tegelased, muuhulgas sellisedki kelle suhtes lugeja peab poole teose pealt hakkama oma esialgseid hinnanguid revideerima, mis annab jällegi lugemiselamusele paarkümmend grammi juurde. Tegevustiku põhiliin koos oma mõningate pööretega on ka piisavalt pinevalt edasi antud nii et lugejal ei ole üldse vaja ennast eriti kõvasti sundida selleks et lehekülgi edasi pöörata.
Ja nagu tänapäeval juba tavaks, on romaani näol tegu esimese osaga samanimelisest sarjast. Hakkasin praegu mõtlema et millal mulle üldse viimati sattus ette mõni ulmeromaan mis ei ole osa sarjast...?