"Sümpaatia" oli vast esikümne lugudest üks enim vastakaid arvamusi tekitanud tekst, mille osas ma ei salga, et selle sinna „upitamise“ eest kannan mina suurema osa vastutusest. Esimese hooga mõjus loo avastseen kui Eesti vaste „Elavate surnute“ teleseriaalile. (Lihtsalt vahemärkusena olgu öeldud, et ka RMK metsamajakeses ja Kose-taga metsatalus toimuv „Elavate surnute“ kloon oli võistlustööde seas täiesti olemas – „Päikese all“ – nii et kes zombisid armastab, võiks selle teksti ilmumist oodata.) „Sümpaatia“ plussideks on minu meelest selline loomulik Eestis toimuv üleloomulikkus – pole siin seda poppi etnoõudust, pole siin veidrat ponnistust, mis ei mõju usutavalt; on loodud oma „maailm“ – hea küll see on väike ja ma tahaksin hirmsasti natuke rohkem tausta saada, mis on minu puhul täiesti tüüpiline; tausta on alati justkui liiga palju (igavad lood) või liiga vähe (põnevad lood). Ja seal on huvitav keskne probleem ning veel üks nüanss, mida ei saa liigselt sisu reetmata välja öelda. Minu hinnangul väga hea jutt. Võibolla prohmakana tooksin välja asjaolu, et sõjalises konfliktis vaenlase territooriumil kogemata lastekodu hävitamine koos kaasnevate tsiviilohvritega ei saa olla ajendiks tuumalöögi andmisele. Aga see on lõppkokkuvõttes pisidetail – võibolla annavad avaldaja ja toimetaja andeks kui autor seda osa jutus korrigeerib? Samuti tuleks jutule minu meelest kasuks kui keskse antagonisti isik ja eesmärgid oleks natukenegi detailsemaks lahti kirjutatud.