Ljarva on sõnaraamatu järgi "larva" (traagiliselt hukkunu vaim)". Keskne tegelane on Miša, kes on 38-aastane kergelt koomiline j kohtlane kontoritöötaja. Elab emaga, naiste hulgas lööki ei ole, sest lisaks pole ka tema välimus väga atraktiivne. Tema pintsaklipslastest kolleegid tögavad teda pidevalt, kuigi heatahtlikult. Ühel reedesel kõrtsiõhtul märkavad kolleegid teises lauas naiste seltskonda, kus beibede hulgas on ka Mišale sobiv analoog vastassoo seast - seltskonda sobimatu inetu nohik. Mehed ässitavad Mišat naiste juurde minema, neile välja tegema ja kahvatu tüübiga tutvust soetama. Miša lähebki, ent naiste hulgast saab ta endale kaaslaseks rikka supertšiki, kelle motiivid kohtlase Miša suhtes jäävad kolleegidele arusaamatuks. Aga Miša tutvus Ariadnaga võtab intiimse vormi, nad hakkavad koos elama jne. Miša esialgne õitsele puhkemine on lühike - mees hakkab jääma kõhnaks ja verevaeseks, midagi on vist tervisega. Miša teadjanaisest naabrimutt hoiatab ta ema, et poiss on majja toonud mitteinimese - larva, Miša hinge sööva kurjuse aga kes siis selliseid jutte usub. Marjana Romanoval on eriline oskus kirjutada tuimas stiilis, äraleierdatud ideedel põhinevaid ja ettarvatava lõpuga (kus puänt sisuliselt puudub) "õudusjutte". Terve tema kogumik "Privorot" (2016) on selliseid täis - võta üks ja viska teist. Torkab silma, et peaaegu kõigis juttudes on aasta täpsusega ära märgitud peategelas(t)e vanus, aga see pole eriline pluss ega miinus. Naeruväärne on raamatu tagakaane kiidulaul, kus mainitakse autori keele rikkust ning jutustamisoskuse voolavust, mis meenutavat Gogoli ja Tolstoi oma. Mõned kriitikud nimetavat teda ka vene Stephen Kingiks. Aga nagu näha, ühe ullikese meelitasid seeläbi ka raamatut soetama...