Merilin R. Jürjo on õrnale eale vaatamata avaldanud juba kaks raamatut, millest ka esimene „Haldja naer. Muinasjutud” viitab pealkirja järgi üleloomulikule elemendile. Romaani „Kui tee viis üle jõe” võiks nimetada ulmeliseks naistekaks.
Loo alguses istub Harold Vanem oma kontoris ja saab kõne kliendilt, kes soovib tellida kummitust. Haroldi firmas on selline teenus menüüs tõesti olemas: on nimekiri surnutest,keda saab siis üritusele või sünnipäevale või kuhugi kummitusena kohale tellida. Seekordne klient – Timothy – on aga teistsuguse sooviga. Tatahab tellida oma surnud (nagu hiljem selgub – ta enda poolt tapetud) naise Marlene. Haroldil on loitsude kaudu side surnuteilmaga ja sealsete kontaktisikutega. See surnuteilm näib mõneski mõttes eavateilma moodi – inimesed on elus, teadvusel, elavad majades, mäletavad elus oldud aega jne. Timothy tahab naisele tõestada, et armastab teda endiselt. Varjatumaks eesmärgiks on saada teada, kuhu naine peitis ühe loitsuraamatu.
Kui naine elavateilma saabub – ta nõustub tulema ainult seitsmeks tunniks – läheb raamat tüüpiliseks paarisuhte esitlemiseks, kus osalisteks üsna empaatiavõimetu mees ja üle keskmise enesehinnanguga naine. Neil on jagada maid nii minevikust kui ka olevikust ja pidevalt käib mõlemapoolne kõhklemine, kas nad ikka on teineteise jaoks See Õige.
Vahepeal saame teada, et Timothy pole migi lihtne Tim, vaid surnuteriigi valitseja (Surma) poeg. See kurja äia etendav valitseja on loomulikult kõikvõimalike üleloomulike võimetega ja ega tema pärijaks määratud Timothy viib ta naise veealusele peole, mille on korraldanud Muusad (need mütoloogilised tegelased) ja kosmosesse „tähtedele tantsima”. Selle taustal on veider, et nii võimekas tüüp ei suuda aru saada paarisuhte lihtsatest tõdedest, ja on üldse paljudes asjades pigem tujuka teismelise moodi. Timothy isa (Surm) meenutab kiuslikku (ehkki julma) vanameest, Surma naine on aga sõbralik kodune mammi. Ja lugu kirja pandud on sellises reljeefses naisteka kõnepruugis, tundlemise, dramaatilisest suurte sõnade ja kirglikult midagi väita või tõestada või õigustada tahtvate inimeste mõtteraamides.
Paneks siia tsitaati (lk 151): „See oli armasus, mis oli lõpuks võitnud surma ja piirid kahe ilma vahel, kõik keelud, mis nende vahele olid müüriks laotud. Armastus oli siiski tugevam olnud ja nad kokku viinud. Armastus oli nad teineteisele täielikul kujul tagasi andnud. Tunne, mis nüüd lainena mõlemad üle ujutas, kasvas iga sekundi murdosaga. Nad ei olnud enam kaks varju, kes teineteise kõrval käisid, vaid nii tugevalt üksteise embuses, et olidki korraga üks tervik. Jättes selle kõike murdva suudluse kestma, tõstis Timothy Marlene õhku, keerutades teda, kuni nad mõlemad järsku suudluse naeru vastu vahetasid – kõlava ja vabastava naeru vastu, mis tähtedelt julgustust sai ja veelgi võimsust kogus. Marlene viskaks hetkeks pea kuklasse, et lasa naerul vabalt voolata, siis langetas ta selle uuesti ja ta pilk kukkus otsejoones Timothy silmade kuristikku, samal ajal kui mehe pilk tõusis Marlene silmade taevasse, nagu nad oleksid kokku leppinud, milline osa taevast ja põrgust kellele kuuluma peaks. Nad moodustasid täieliku harmoonia nagu kellegi perfektsionisti poolt kokku pandud kooslus.”
Loos on ka paar kohta, kus üks või teine episood on kirja pandud humoorikas võtmes (paadimees Charoni lugu), ent tunnete üle tegelased nalja ei viska. Taoline lugu tohib lõppeda ikka ühtemoodi ja seetõttu ei ole järgnevad laused mu meelest õel puändi väljarääkimine. Romaani viimased laused (lk 208): „Seejärel pani Marlene oma pea mehe rinnale ja Timothy põimis käed ümber naise. Nad mõlemad sulgesid silmad, mistõttu kumbki ei näinud õrna helevalget helgust teise näol. Nii nad seisid seal kahekesi, olles olemas vaid teineteise jaoks, teades, et isegi surm ei saa neid lahutada. Seda sõna otseses mõttes.”