Mitte otseselt järg eelmisele romaanile, pigem siuke tie-in, kus keskendutud paarile eelmise osa rohkem nagu kõrvaltegelasele. Üks neist on eelmise romaani laevaaju. Mis sai siukese õnnetu kolaka, et tuli restart teha. Mispeale ta oleks nagunii kõik eelnenu unustanud. Sestap tehakse restart androidi keresse. Millega AI siis suure vaevaga harjuda püüab. No et kui enne oli tema käsutuses laevatäis andureid ja laevatäis ülesandeid ja side kõikvõimalike andmebaasidega, siis nüüd tuleb läbi ajad suht kitsa koonusekujulise nägemisväljaga. (Kui kellelegi meenus Leckie Asendavate sari, siis üldse ei ole sarnane.) Teine liin on tütarlaps, kes aretati spegiaalselt suures tehases robotite valve all katkise elektroonika parandamiseks. Miski tööõnnetuse käigus käib pauk ja tüdruk pageb prügimäele, kust need parandamist vajavad tükid pärit. Katkine süstik avab talle uksed ja süstiku AI püüab teda vähehaaval õpetama hakata. Järgmised kümme aastat veedab tüdruk prügimäekoeri süües ja süstikut parandades, kuni see lennuvõimeliseks saab. Chambersi hoolivus ja südamlikkus on alles ka selles romaanis ja ka karme olusid kirjeldades. Võõrliike sel korral palju ei kohta, rohkem on juttu ainult tätokameistrist, kes oma liigikaaslastega suhtleb põskedel vahelduvate värvitoonide kaudu. Autori lesbilisus hakkab vähehaaval närvidele käima, heterosuhted on eranditult platoonilised - mitte küll et neid muid suhteid väga palju oleks. Oluliselt rohkem häirib aga autori AI-käsitlus. Need on tal emotsionaalselt - kui mitte ka intellektuaalselt - midagi lamba ja kutsika vahepealset. Õrnatundelised, kunstihuvilised - nii et vahepeal annavad peaaegu hipsteri mõõdu välja, aga ega kutsikast hipsterini palju maad olegi.