Taas tunnen mõningast ebaausat jõupositsiooni, kui kirjutada teose kohta, mille sihtgrupp on piisavalt õrnas eas ja mille sisus ei ole võib-olla teadlikult lähtutud täiskasvanute pretensioonikatest nõudmisest.
Peategelane Nora on 12-aastane eesti tüdruk ja ehk vanuses 12-15 võikski olla lühema romaani eeldatav lugeja. Nora elab vanemate ja mõne aasta jagu vanema vennaga väikelinnas ja nad ei erine eriti teistest eesti peredest. Nora joonistab küll aeg-ajalt hõllanduslikke pilte, millel kujutatud kosmoselaevu ja tundmatuid planeete, aga mis selles siis nii ebaharilikku on? Nora perekonda tabab tragöödia, kui tema vend autõnnetuses hukkub. Õnnetuse asjaolud viivad välja sellele eelnenud tühise tülini õe ja venna vahel, mistõttu võiks õde end justkui venna surmas süüdlasena tunda. Ei tea kas seetõttu, nende kosmoseigatsuslike piltide tõttu või muul põhjusel saabub Norale külla tulnukaspoiss, kes pargib oma laeva maja lähedale, naabrimehe küüni. Tulnukaspoiss on täpselt inimese moodi, Norast vast mõne aasta vanem. Esialgsele kartlikkusele järgneb teatav tutvumine ja telepaatiline suhtlemine. Mõne aja pärast saabub tulnukaspoiss ka Nora koju, kus õhtustatakse pereringis.
Et Nora on pärast venna surma muutunud autistiks (ta ei kõnele kellegagi ühtegi sõna) ja ka tulnukas on tumm, siis on vanematel raske mõista võõra ja veidralt käituva tütre uue sõbra olemust. Poja surm, tütre autism ja tulnuka iseäralikud võimed kumuleeruvad lõpuks suurema konfliktiga, mis omakorda päädib sellega, et tulnukaspoiss pannakse arestikambrisse.
Ulmelist poolt välja jättes näib inimeste psühholoogiline usutavus ja prognoosiav käitumine see põhiline, mida autor pole tahtnud arvesse võtta. Eriti paistab siin silma Nora isa, keda on kujutatud hardcore jõhkardina ja täiesti empaatiavõimetu inimesena. Muidugi on selliseid tüüpe olemas, aga konkreetsel juhul näib muutumine selliseks olevat tingitud peretragöödiast. Umbes viimane kolmandik romaanist on paras amokijooks, filmilik tagaajamine ajaga võidu, mis on väga jabur, ent võib-olla just seetõttu ka mõnevõrra lõbus.
Päris viimane lõpuots on aga äärmuslikult reljeefne idüll koos tugeva poolreligioosse, õigemini new-age´iliku armastuse sõnumiga. See sõnum näibki olevat "Nora" keskne eesmärk, selleni viivad teemad ja sündmused - koolikiusamine, teismelise ja vanema vahelised suhted jne - on pigem ruumitäide.
Kokkuvõttes: naiivsevõitu lugu, mida mina pole tegelikult õige inimene süüdistama.
Peategelane Nora on 12-aastane eesti tüdruk ja ehk vanuses 12-15 võikski olla lühema romaani eeldatav lugeja. Nora elab vanemate ja mõne aasta jagu vanema vennaga väikelinnas ja nad ei erine eriti teistest eesti peredest. Nora joonistab küll aeg-ajalt hõllanduslikke pilte, millel kujutatud kosmoselaevu ja tundmatuid planeete, aga mis selles siis nii ebaharilikku on? Nora perekonda tabab tragöödia, kui tema vend autõnnetuses hukkub. Õnnetuse asjaolud viivad välja sellele eelnenud tühise tülini õe ja venna vahel, mistõttu võiks õde end justkui venna surmas süüdlasena tunda. Ei tea kas seetõttu, nende kosmoseigatsuslike piltide tõttu või muul põhjusel saabub Norale külla tulnukaspoiss, kes pargib oma laeva maja lähedale, naabrimehe küüni. Tulnukaspoiss on täpselt inimese moodi, Norast vast mõne aasta vanem. Esialgsele kartlikkusele järgneb teatav tutvumine ja telepaatiline suhtlemine. Mõne aja pärast saabub tulnukaspoiss ka Nora koju, kus õhtustatakse pereringis.
Et Nora on pärast venna surma muutunud autistiks (ta ei kõnele kellegagi ühtegi sõna) ja ka tulnukas on tumm, siis on vanematel raske mõista võõra ja veidralt käituva tütre uue sõbra olemust. Poja surm, tütre autism ja tulnuka iseäralikud võimed kumuleeruvad lõpuks suurema konfliktiga, mis omakorda päädib sellega, et tulnukaspoiss pannakse arestikambrisse.
Ulmelist poolt välja jättes näib inimeste psühholoogiline usutavus ja prognoosiav käitumine see põhiline, mida autor pole tahtnud arvesse võtta. Eriti paistab siin silma Nora isa, keda on kujutatud hardcore jõhkardina ja täiesti empaatiavõimetu inimesena. Muidugi on selliseid tüüpe olemas, aga konkreetsel juhul näib muutumine selliseks olevat tingitud peretragöödiast. Umbes viimane kolmandik romaanist on paras amokijooks, filmilik tagaajamine ajaga võidu, mis on väga jabur, ent võib-olla just seetõttu ka mõnevõrra lõbus.
Päris viimane lõpuots on aga äärmuslikult reljeefne idüll koos tugeva poolreligioosse, õigemini new-age´iliku armastuse sõnumiga. See sõnum näibki olevat "Nora" keskne eesmärk, selleni viivad teemad ja sündmused - koolikiusamine, teismelise ja vanema vahelised suhted jne - on pigem ruumitäide.
Kokkuvõttes: naiivsevõitu lugu, mida mina pole tegelikult õige inimene süüdistama.