"Viimased reisijad" on täiendus-eellugu Tsormudjani enda tsüklile "Teist võimalust ei tule". Erinevalt romaanidest, kus tuumasõjast on möödas juba paarkümmend aastat, on selles loos USA laastavast raketirünnakust ja iseenesest mõista sellele palju laastavamast Venemaa vastulöögist möödunud vaid paar aastat. Käre tuumatalv pole veel täielikult saabunud ning Peterburi metroo maapealses depoos rongirusudes varju otsiv rühm ellujääjaid hoiab endal vaevu hinge sees. Radiaktiivsusest pakatavasse linna on paigale jäänud vaid need, kel pole kuhugi minna, kes ikka veel loodavad omakseid üles otsida või kes lihtsalt ei viitsi. Juba pikalt koos olnud rühmas aga hakkab ootamatult kapitaalselt käärima ja edasist võib võrrelda Agatha Christie krimkaga "Kümme väikest neegrit" või kuidas iganes seda praegu poliitkorrektselt nimetatakse.
Väärib märkimist, et üks grupiliige on noor eestlane, kusjuures rõhutatakse, et tegu on Venemaa eestlasega, kelle eestikeelse sõnavara võib näppudel üle lugeda, mis aga ei päästa noorukit solvavast hüüdnimest Waffen-SS ja grupiliikmest skinheedi igapäevasest mõnitamisest ja soovist va raipele kolakat anda. Ei ole midagi uut isegi tuumatalvel!