"O friend and companion of night thou who rejoiceth in the baying of dogs and split blood, ye who wandereth in ye midst of shades among the tombs, who longeth for blood and who bryngeth terror to mortals, Hastur and Mormo, thousand-faced Moon, look with favour on our sacryfices."
Arhailisuse aste on kohati erinev ja ebajärjekindel. Ehkki lugu ei ole ülemäära pikk (46 lk), nõudis selle läbimine vaeva ja pingutust. Esimestes osades jauratakse Muistsete ja Vanemate Jumalate omavahelise võitluse teemadel (mitte et seda kuidagi loogiliselt ja kompaktselt edasi anda oleks võimalik), kolmas osa keskendub (nagu mulle tundub) Cthulhu kummardajate nägemusele maailma tõelistest valitsejatest, olevikust ja tulevikust. Neljas osa ("raamat") koosnev ühest ainsast luuletusest.
Kuna Abdul Alhazred "elas" millalgi 8. sajandi kandis ja tema käsikiri ei peaks olema mõeldud ilukirjandusliku tekstina, siis võib-olla oleks üldse ebaaus hinnata seda mingite kanooniliste kriteeriumide järgi (tegelased, sündmuste areng, keele- ja kujundikasutus, originaalsus vms).
Kirjanik ja kirjastaja August Derleth vaimustus lühiajaliselt sellest käsikirjast ja soovis seda Arkham House´i kaubamärgi all avaldada. Lugejate huvi tõstmiseks mainis ta Sussexi Käsikirja ka oma jutus "The Gorge beyond Salapunco" (1949). Ent kui teksti oli lugenud tema kompanjon Donald Wandrei, jäi asi soiku. Wandrei kirjutas Derlethile, et see on Cthulhu Müüdi töötlus, mis ei anna olemasolevale midagi juurde ja mõjub valdavalt naeruväärsena. Kirjutan sellele hinnangule alla minagi.
Sussexi Käsikirja kohta saab vajadusel rohkem taustateavet ajakirja Crypt of Cthulhu 35. numbrist (1985), kus on ilmunud Edward Berglundi artikkel "What was The Sussex Manuscript?", samuti nt raamatust The Necronomicon Files: The Truth Behind the Legend"" (1998). Siinkõneleja luges seda igavat ja sisemise koherentsuseta lugu aga mahukas koguteosest "The Necronomicon. Selected Stories and Essays Concerning the Blasphemous Tome of the Mad Arab" (Chaosium 2002, täiendatud trükk).