Meetod on ühest küljest intrigeeriv – autor on otsinud kokku vanu ja veidraid fotosid ning need kirjutamisel aluseks võtnud. See sobiks harjutusena miskisse kirjanduslikku õpituppa ju kenasti. Aint et õpitubade värk ei ole reeglina veel kirjandus. Õpitubade värk tekib üleskutsest: täna, lapsed, kirjutame sellest ja sellest. Aga hea küll, lugu ise. Vanaisa on Jacobile rääkinud oma lapsepõlvest – kuidas ta (juudi)perest ainsana sõja jalust Inglismaale pääses ja sõja ühel väikesel saarel asunud lastekodus üle elas. Ning mis kummalised kaaslased tal seal olid: kes leviteeris, kes tõstis tohutuid kivimürakaid, kellel oli suu kukla taga jne. Väiksest peast Jacob usub kõiki neid jutte, suuremaks saades peab väljamõeldiseks. Jacob on 16, kui vanaisa kahtlastel asjaoludel surma saab, ametlikult jääb põhjuseks metsikute koerte kallaletung.
Igatahes sõidab Jacob koos isaga saarele, kus vanaisa noorest peast oli. Ning selgub, et lastekodu sai sõja lõpufaasis pommitabamuse ning hävis üsna põhjalikult. Ainult et – spoiler – kogu ülejäänud seltskond elab pommitamisele eelnenud päevas ikka edasi. Füüsiliselt nad nii ei vanane (oma ajasilmusest välja tulles jõuaks tõeline iga neile kiiresti järele), küll aga mäletavad kogu senist elu. Jacobil tekib võimalus nendega liituda, vanaisa kunagine sõbratar on eriti agar teda meelitama. Ja siis on veel pahad, keda niivõrd ei huvita erakordsete võimetega lapsed kui nende linnunimedega kasvatajad, kes ajasilmust iga päev tagasi keeravad.
Ajasilmused miski traagilise sündmuse ümber tõid meelde Hutchinsoni romaani The Villages. Ja sellisele nähtusele loogilist seletust anda ongi suht võimatu. See selleks, antud juhul häiris peategelase naiivsus. Kuna Jacob kasutas nutitelefoni, siis ta ju päris aamiš ei olnud. Autoril on kõheda ja kõleda õhkkonnaga, kergelt painajaliku maailma kirjeldamine õnnestunud küll. Aga see toimib ainult nii kaua, kui ei jää kogemata mõtlema sündmuste ja karakterite loogikale. Hinne on miinusega ja järge(sid) ma otsima ei hakka.