Üks väheseid eestui keeles kirjutatud lugusid, mis kuidagigi Cthulhu temaatikaga seotud. Lugu jutustab meile keegi Johann Edgar Liebekraft - eks peame sellest nimest juba aimama ühte kui teist, tajuma allusioone (Savisaarele ei ole nimega siiski viidatud). See Liebekraft on aastaid uurinud, kus võiks olla Necronomiconi asukoht, ja ta on jõudnud järeldusele, et kurikuulus grimoire asub kauges Livlandis. Saabubki mees meie maile ja laskub mõisavareme keldrisse. Seal, verega kirjutatud nõiamärkide valve all, lebabki kivialtaril iidne köide, ahelatega seina küljes kinni. Liebekrafti hinges segunevad hirm ja aukartus - ta on üldse väga paatost ja hingeülevust täis, kirjeldades toimuvat pehmelt öeldes õõnsa sõnamulaga (et kui õudne kõik ikka on). Välja ilmuva kolli eest saab ta siiski jooksu. Jõudes lähemasse talusse, kus noor naine lapsi talitab ja süüa teeb. Siis pöördub õudusjutu žanr humoreskiks - naine tabab kohe ära, kust hingeldav võõras tuleb ja muigab tolle rapsimise üle: kõik külainimesed teavad ju seda raamatut ja käivad aeg-ajalt selle kallal kätt proovimas. Ja eks ole kollii nähtud, aga tühja temaga jne.
Vist seekord ikkagi tore, et õudukas naljaks pöörati. Ega see loo esimene osa iseseisvalt mingi eriline šedööver ei ole ja puhast žanrijuttu välja ei kannaks. Humoreski vormiga võetakse aga kurjalt kriitikult võimalused tõsimeeli midagi ette heita - kõik puha nali ju.
Jutt on ilmunud Mikweldti kogumikus "Sõna jõud. Teine raamat" (autor ja Läänetasandiku OÜ, 2015), mis sisaldab kokku 8 kunstmuinasjuttu või midagi sellesarnast. Raamatus endas defineeritakse neid kunsmuinasjuttudeks, ehkki just "Seitsmes Moosese raamat" mu meelest seda ei ole - võib-olla just seoste tõttu ameerika õuduskirjandusega.
Intervjuu autoriga (naissoost, kui see on kellelegi tähtis) leiame 2014. aasta novembrikuu Eesti Naisest.