See on üks kõige sirgjoonelismaid asju, mida ma olen lugema juhtunud. Meenutas araukaanide muinasjuttu ("Ma lähen ära," ütles mees. Ja läkski. Läks-läks-läks-jäi seisma. "Nüüd lähen tagasi," ütles. Ja läkski. Läks-läks-läks-jõudis tagasi. Ongi kogu lugu!) Antud Dunsany teost võib lugeda puht krestomaatilisest huvist, midagi hingele siit küll ei leia.
Sisust ka. Annab kuningas käsu oma pojale: mine abiellu haldjate printsessiga. Ja too lähebki. Läheb-läheb-läheb-jõuab haldjamaale. Kohtab printsessi. "Tule mulle naiseks,"ütleb. Ja printsess nõustub. Lasevad eluga haldjamaalt jalga. Vana haldjakuning pole sihukese kosimisega sugugi rahul ja nõiub tütre tagasi. Ja prints otsib-otsib-otsib-otsib.... Aga lõpuks on ikka nii, et kui nad veel surnud pole, siis elavad nad veel praegugi...
Ja sihukesele tekstile viidatakse kui ühele esimesele stiilipuhtale fantazy-loole... Oi-oi. 2-