Teoses on kindel osa huumoril. See pole Dunsanyl aga sugugi mitte agressiivne, selline, mis langeks sulle kaela ja käsiks naerma hakata. Ei, see on midagi varjatumat, kohake siin ja teine seal, ja sa loed neid, ega märkagi, et suunurk kerkib juba ülespoole, et nägu naeratab... Ja naerule jääb ta pikaks ajaks, sest see nali jääb meelde. Juba selle loo pealkirigi on mitmeti mõistetav, kui seda aga igas tähenduses taibanud oled, siis ei tohiks enam isegi tõsisemad inimesed oma olekut säilitada. "Kolme meremehe gambiit". Gambiit on avanguvorm, kunagi levinud avangute tüüp, kus edu nimel kahitakse osa nuppe, ettureid. See on taoline avanguvorm, see kolme meremehe gambiit, mida jutus mitu korda kasutatakse, mis on professionaalsuse, oskusliku malemängu sümboliks.
Sellele vastanduvad aga kolm meremeest. Nad tulevad kõrtsi ja asuvad malet mängima. mitte keegi pole neid õpetanud, ent... Neil on midagi muud. neil on Talent, ja see pole mitte jumalast, vaid hoopis väävlilõhnalisemast paigast. Ja seda talenti asuvad nad kasutama, saateks peategelase värvikas kirjeldus sellest protsessist. Algul pakub ta nende talendiks üht, siis teist, ja ka kolmas ei pääse... Ent... "Liiguta see hobusepeaga asi sinna ja sinna," sosistab neist üks - ratsu käigu kohta!
See teine pealkirja tähendus seisnebki nende kolme meremehe loos, mis sarnaneb mingil määral gambiidile. Nemad pole aga seda mängu alustanud. neil on kaalul rohkem, kui elu. Ja vastane on oma võitmatuse poolest kuulus.
Aga on ka selliseid mängusid, mida võita ei ole võmailk. Mitte keegi ei suuda teha võimatut. Eriti, kui sul vastaseks kolm meremeest, ja avanguks Kolme meremehe gambiit...