Sedavõrd hästi kirjutatud jutt, et hambaid risti surudes olen ma sunnitud tunnistama - ta teataval määral isegi meeldis mulle. Miks nii? Tegemist on musternäitega tyypilise puudulike teadmistega jänki halav-paniköörliku kiljumisega myrgise ja kohutavalt ohtliku Aatomi ja selle tarvitamise vastu.
Lugu ise leiab aset maailmas, kus justkui käiks miski järjekordne sõda. Tuumasõda, sealjuures. Aga noh, keegi sellest eriti välja ei tee. Naised käivad tööl, mehed on rindel. Ainult et radiatsiooni on kõik kohad koledal kombel täis ja synnitatakse põhiliselt ainult miskisuguseid värdjaid. Tegemist oleksi justkui yhe sellise synnitaja ja syndinud lapsukese looga.
No pyha kurat! Ma saan aru et kirjutatud on see 48ndal aastal. Aga kui ikka teadmised tuumafyysikast ja radiatsiooni mõjust millele iganes kuskilt peldikuseina pealt loetud mõttetarkustel põhineb, siis ei ole vaja sellest juttu kirjutada. Mis puutub nondesse hirmsatesse mutatsioonidesse mis looduslikust foonist vähegi kõrgema kiirguse puhul meid koheselt tabavad, siis Hiroshimas tehtud uuringud näitasid, et terves selles otsetabamuse saanud suurlinnas tekkis pärilikke defekte.. ei mäleta nyyd täpselt, kas kaks või kolm. See selleks..
Kui kõik see idiotism kõrvale jätta, siis kirjanduslikust seisukohast ei olnud jutul suurt häda midagi. Tundub et olen sunnitud sellele nelja panema.