Käpardist ärimees, kohaliku rannaäärse õllekioski pidaja, rahvuselt heebreamees, armastab vähesel vabal ajal järvel kala püüdmas käia. Peale sõnelust tulehargist naisega on mees võrdlemisi pahuras tujus ja nii juhtubki, et kui kalapüük paistab äparduvat, sõimab mees näo täis järves ujuval imelikul suurte kõrvadega olevusel. Olevus osutub veegnoomiks, kes karistuseks paneb mehele peale needuse: edaspidi väldib vesi ja kõik veega seonduv meest. Järgnevad päris naljakad juhtumused, kui näiteks pesemine ja joomine osutuvad võimatuks. Abi tuleb iirlasest sõbralt, kes teab rääkida, et gnoomid pelgavad alkoholi, mistõttu ärimehe ainsaks toiduks kujuneb õlu, mistõttu viibib ta konstantses vines. Iirlasest sõber soovitab ka viivitamatult andeks paluda. Aastanumbrile vaatamata päris andekas lugu. Hea tuju tegi igaljuhul tükiks ajaks.