Pilt on üpris masendav. Ma ei tea, võib-olla on nii nõrk tase erandlik, aga sellise saasta niimoodi ulmekirjandusena avaldamine on üldiselt lähedal žanri mõnitamisele. Kui eesmärgiks on demonstreerida, et ulme on alaväärtuslik kirjandus või et eestlased ei suuda ulmet kirjutada, siis on sellisel valikul mõtet; muidu aga mitte. Veiko Belialsi 17 aastat vana tekst kuulub mööndavasti tema põhjakihti; sarnaseid pabulaid on ta kümnete viisi tootnud ja vastutustundetud toimetajad on neid vahel ka trükki andnud. Miks neid peaks uuesti avaldama, on aga arusaamatu. Henri Hundu avaldas juba 11 aastat tagasi "Algernonis" vaid veidi tugevama teksti ja käesoleva jutu järjekindlalt nüri idiotism on heaks tõestuseks omaaegse "Jutulabori" üle peetud arutelude nukrale kokkuvõttele: hulk inimesi ikka ei õpi, anna neile võimalusi avaldamiseks ja lugejatelt tagasiside saamiseks või mitte. Lõpuks, totra pseudonüümi 1695 taha peituv autor on vähemalt elementaarse kirjaoskuse omandanud ja selle eest võiks ju kiitagi. Tekst on iseseisva jutuna aga sisu poolest mõttetu vaimutsemine ja kuhugi välja ei jõua. Paistab hoopis, et toimetus avaldab arusaamatutel põhjustel kellegi pikema humoreski peatükke eraldi lugudena.
Nii Veiko Belials, 11 aasta jooksul kolm juttu avaldanud Henri Hundu kui 1695 on autorid, kelle toodangu naturaalsel kujul lugejate ette laskmine ei ole hea mõte. Belialsil puudub enesekriitika ja talle tuleks rohkem ära öelda. Henri Hundu on hoopis lootusetu juhtum, kelle puhul algajate ergutamiseks mõeldud avaldamisruum lihtsalt raisku läheb. 1695 näib kuuluvat nende autorite hulka, kes oma pikemaid tekste jupikaupa saadavad ja kelle puhul kunagi ei tea, kas üllitis lõpuks ka kuhugi välja jõuab või üldse valmis saab. Gurja kosmoseseikluse tükeldatuna avaldamine on nagu anekdoodi jutustamine nii, et iga kuu öeldakse uus lause ja autoril tuleks paluda esiteks oma oopus lõpuni kirjutada.
"Päkapiku mure" on haige tekst, aga teatud mõttes hoopis sümptom.