Ryani ristinimi oli tõepoolest naiselik - Evelyn Grosvenor Bradley (kes oli näitleja, näidendite kirjutaja ja provintsiteatri mänedžer), ehkki ta vist võttis endale millalgi ametlikuks nimeks Rex Ryan. Samuti ei või väga kindlas kõneviisis väita, et tema raamatute kaasautor ei ole naine - tema tütar Denice-Jeanette Bradley-Ryan, kes avaldas ka ise raamatuid Kay Seatoni pseudonüümi all. On teada, et isa aitas Kay Seatonit tolle kirjutamisel ja pole võimatu, et kõik Ryani nime all ilmunud tööd on samuti isa-tütre ühistegevuse tulemus. Igal juhul ei ilmutanud Kay Seaton pärast isa eneseatppu 1950. aastal enam ühtegi raamatut (kui just uut pseudonüümi ei leidnud). Kõik Ryani esmatrükid on erakordselt intensiivselt tagaotsitud bibliofiilsed haruldused. Seetõttu on tore, et väikekirjastus Ramble House on Dancing Tuatara Pressi imprint´i all välja andnud terve hulga 20. sajandi esimese poole vähetuntud autorite kordustrükke, mis mahuvad žanriliselt selliste määratluste alla nagu horror, terror, weird, weird menace, mystery, suspense, occult, thriller, detective, sf ja fantasy. "Echo of a Curse" on Dancing Tuatara Pressi 41. raamat ja ka teisi Ryani raamatuid saab suhteliselt mõistliku hinnaga osta samalt kirjastuselt.
Sarja koostaja, kirjanik ja literaat John Pelan nimetab "Curse´i" Ryani meistriteoseks, rõhutades, et Ryani tase kõikus seinast seina. Minu meelest on see romaan üks lihtsa põhistruktuuriga vanamoeline põnevuslugu, mille autoriks pakuksin autorit teadmata Dennis Wheatleyt. Meistriteosena mina seda romaani ei taju. Esiplaanil on kolm peategelast. Terry on loo alguses noor sõdur I maailmasõjas - eranditult positiivsete iseloomuomadustega inglane, aus, üllas jne. Kaevikus tutvub ta Vin Borderiga, kes on romaani negatiivne kangelane - karismaatiline, hea välimuse ja jutuga, ent sisemuses õel ning vägivaldne, kalduvusega viskit juues "ära pöörata". Mary on Terry lapsepõlvesõber, kellesse Terry on armunud, ent Mary ei ole vaadanud teda kui meest. Terry ja Mary elavad kõrvuti majades ja kui Terry toob lahingukaaslase Vini sõjast puhkusele, armub Mary tollesse ja peagi vormistatakse suhe ka abieluna. Õige pea avalduvad Vini halvimad jooned, tema kuritegelik taust ja sadistlik vägivaldsus. Kuna Mary on saanud juba lapseootele, siis lepitakse kokku, et väliselt mängitakse abielupaari, aga tegelikult elatakse ühe katuse all vaid teretuttavatena.
Sündmuste üleloomulik liin tuleb esile siis, kui linnas peetakse suuremat laata, kus huvilistele esitletakse mingisugust olevust, kelle kohta polevat võimalik öelda, kas too on inimene, ahv või hunt. Selle olevuse kohta (kuni me ta pärisnime teada ei saa), kasutatakse romaanis läbivalt suurtähtedega sõna THE INEXPLICABLE (seletamatu). See olevus põgeneb puurist ja hakkab öistel tänavatel inimesi rappima. Vin väidab oma naisele, et see olevus on tema isa, kes on tundnud huvi igavese elu ja muude okultistlike teemade vastu. Ega jõhkardist Vini keegi ei usu, aga seekord ta ei valeta. Selle SELETAMATU seletamisega süžee tasapisi tegelebki. Kui kellegi isa on taoline tundmatu olevus, kas saab siis tema poeg ja tolle poeg olla teistmoodi? Mary ei tea, et tema kõhus kasvab jõhkardist abikaasa liha ja veri, kellest võib saada samasugune koletis, mis tema maja ümber inimesi veristab. Vin aga teab seda ja valmistub "monstri" sündimiseks omal moel. Asja juurde käib ka lapse vahetamine teise vastu pärast sünnitust, ent ka julmuri kiindumine koletise kaksikõesse, kes osutub täiesti normaalseks lapseks.
Romaani sündmused hõlmavad umbes 20 aastat (tegelikult on sündmustes umbes 15-18 aasta pikkune paus) ja lõpevad veidi enne teist maailmasõda. On mõned ebameeldiva füüsilise vägivalla episoodid ja rohkem psühholoogilist terrorit. Lõpp on ikka õnneliku alatooniga.
Võib-olla leiab mõni lugeja sellest libahundi-temaatikat ja teine tahab tõmmata paralleele Rosemary`s Baby`ga. Mu pandud hinne on küll pigem positiivne, aga ega ma eriti ei soovita seda raamatut, sest ei taha langeda süüdistuste kätte, et miks ma sellist saasta kiitsin. Ise võtsin aga teose kätte eelkõige marginaalse autori isikut ümbritseva salapära tõttu. Ma enam täpselt ei mäleta, kust ma sellest lugesin, aga blogi Wormwoodiana on kindlasti üks kandidaate.