Ben Elton

Romaani tegevus algab Istanbulis 1914. aastal, ent viib siis kiire uperpalliga sündmustiku tõelisse algusesse, 2024. aasta jõuludesse. Lähituleviku-maailm (või pealtnäha on tegu lähitulevikuga) pole just rõõmsaim võimalikest-planeedi keskkond on hullusti kannatada saanud ja tsivilisatsiooni tulevik suures ohus. Romaani peategelane, ajalooharidusega endine Briti sõjaväelane Hugh Stanton on nende jõulude ajal murest murtud-tema abikaasa ja kaks last on autotäie narkarite poolt ülekäigurajal surnuks sõidetud. Stanton rändab oma mootorrattal sihitult mööda Suurbritanniat, sattudes jõule veetma Cambridge`i kolledžisse oma kunagise ajalooprofessori Sally McCluskey seltsis. McCluskey jutustab Stantonile uskumatu loo-18. sajandi alguses olevat kuulus Inglise teadlane Isaac Newton välja arvutanud, et ühel 2025. aasta kindlal päeval ja kellaajal on võimalik ühe Istanbulis asuva maja keldrist rännata ajas tagasi 1914. aasta suve algusesse. Kuna McCluskey ja ta teadlastest mõttekaaslased on veendunud, et just I maailmasõda oli kõigi 20. ning 21. sajandi hädade põhjuseks (ähvardava kliimakatastroofiga lõpetades), saadetaksegi Stanton ajarännuga minevikku hukkaläinud sajandit parandama-missiooniks hoida ära Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi tapmine Sarajevos ja tappa selle asemel sõjardist Saksa keiser Wilhelm II, ajades mõrva Saksa sotsialistide süüks...

Suur osa romaanist koosnebki 1914. aastal toimuva kirjeldamisest, kusjuures näib, nagu vihkaks autor oma nutihullusest, tervisenatslusest, poliitkorrektsusest ja muust talle ebameeldivast haaratud kaasaega, romantiseerides maailmasõdade-eelset minevikku, kus maailm oli veel suur, osalt avastamata ning saastamata, tõelised mehed tegid mehetegusid ning isegi toit maitses kuidagi "reaalsemalt". Lõpupoole aga selgub, et kõik on tegelikult märksa keerulisem ja sündmustele keeratakse mitu uskumatut vinti peale... ent need jäägu juba lugejate avastada. Ilmselt võib siiski mainida, et lõpupoole läheb "Tagasi minevikku" järjest ulmelisemaks ja ühtlasi alternatiivajaloolisemaks.

Eriti mõistatuslik oli "bussi" mainimine viimases peatükis, tekitades küsimuse, kas tõlkija sai millestki valesti aru või oli tegu mingi järjekordse paralleelmaailmaga?

Raamatu peategelaseks on värskelt pere kaotanud kõrgharitud sõdurpoiss, kes saab ootamatu kutse enda vanalt ülikooli õppejõult. Kohalejõudes selgub, et õppejõud kuulub Cronose-nimelisse salaseltsi, kellele on teada Isaac Newtoni kõige olulisem ja salajasem ajarändu puudutav avastus. Cronos on otsustanud saata inimese tagasi 1914. aasta Sarajevosse, et peatada Franz Ferdinandi mõrvar ning sedamoodi hoida ära järgnev maailmasõda ning Euroopa üleüldine allakäik.

Raamatut on ennast üsnagi raske defineerida. See meenutab mulle „Ajakaarti” ja seda peamiselt aeglase jutustamisstiili poolest, aga võrreldes „Ajakaardiga” on „Tagasi minevikku” kompaktsem, üks kindel liin jookseb ja ulmeline element paljastub kohe alguses. Aga tegemist pole žanriautoriga ja seda on kogu lugemise käigus kuidagi ebamääraselt tunda. Pean silmas seda, et žanriautorid on pigem armunud erinevatesse hullumeelsetesse ideedesse, ent Eltoni idee on üsna klišeelik. Võetakse mees, saadetakse ajas tagasi kuulsat liidrit tapma ja üllatus-üllatus, sellest läheb ajalugu veelgi rohkem perse. Pigem on ajaränd autorile hädapärane abivahend, et elada välja enda hirmsat kirge kirjeldada 20. sajandi algust läbi tänapäevase inimese pilgu ja elada välja ka mõned sotsiaalsed kinnisideed. Umbes nagu tähelend, mis on sisse kirjutatud selleks, et saaks kirjeldada väga vingeid planeete ja nende geoloogiat-geograafiat. Seal, kus üks tõsine žanriautor üritaks mõelda, kuidas ajada ajarändu ja selle tagajärgi pöörasemaks, tuua sisse aina ulmelisemaid maailmu nt Baxteri „Ajalaevade” stiilis, rahuldus Elton märksa vähemaga. Eks mõlemal lähenemisel on oma plussid. Tõsiusklikule žanrikirjanduse fännile võib Elton ehk liiga igav tunduda. Isegi vaatasin mingi hetk, et sada lehte loetud, tegevus venib ning kui raamat oli poole peal, tundsin isegi killukest pettumust, kuna lootsin, et selleks ajaks on juba mitmeid paradokse üles keerutatud. Samas pean kindlasti tunnustama Eltoni oskust luua hästi pinget, tuua loosse sisse ootamatuid pöördeid ning ka Franz Ferdinandi mõrva ülitäpne kirjeldus oli üllatavalt meelelahutuslik ning hariv. Jääb üle vaid peategelasega nõustuda, et oli tõesti ime, kuidas sedavõrd käpardlikud palgamõrvarid suutsid viimaks (seejuures poolkogemata) eesmärgini jõuda.

Ühesõnaga: kuigi ma eelistaksin pigem pöörasema fantaasialennu ja kiirema tempoga tekste, polnud „Tagasi minevikku” sugugi halb raamat, vaid igati korralik ajarännuteemaline ajalooline põnevik.

Ning kui alguses piirdus Elton vaid ühe ajarännuga, muutus ta raamatu arenedes julgemaks ning lisas lõppu veel ulmelisi paralleelmaailmu ja paradokse. Samas on lõpp ka antud teksti õnnetus ja põhjus, miks ma ei pane tekstile viit, vaid ainult nelja. Asi on nimelt selles, et viimaks läks siiani tasakaalukalt ja aeglaselt kulgev tegevus liigseks vuristamiseks ja peategelase saatusele tõmmati liiga järsult joon alla.

Hinne ise jääks kuskile nelja ja viie vahele. Ümardan seega juba pigem ülespoole.

Arvustus ilmus esmakordselt Reaktori 2015 aasta novembrinumbris.

Romaani originaalpealkiri on ilmselt kummardus Clifford D. Simaki ja Jack Finney klassikalistele ajarännulugudele (mõlemad pealkirjaga "Time and Again"), raamatu eestikeelne pealkiri "Tagasi minevikku" viitab pigem filmitriloogiale "Back to the Future".

Iseenesest on seda põnevikku võtmes kirjutatud romaani lugedes tunne, nagu vaataks järjest erinevaid briti telesarju - algusosas "Midsomer Murders`it"; keskel nt "Downton Abbey`t" või "Poirot`d" ja lõpus minu poolest näiteks "Sherlockit".

Ajaloos tunneb autor end silmnähtavalt koduselt ning eriti tahaks kirjanikku kiita tegevuspaikade elusaks tegemise eest - ma olen küll Istanbulis käinud sada aastat peale romaani peategelast, aga noh, miljöö on peaaegu seesama, hetkega äratuntav.

Nõustun eelkõnelejaga, et teose päris lõpp kulgeb (tarbetult) hoopis teises tempos, kui ülejäänud romaan, aga üldiselt meeldis see lugu mulle väga. Mis puutub tõlgitud teksti sattunud "bussi", siis tegu on ilmselt postitõlla vaguni vmt.

Miks siis "4"?

Noh, tekkis minulgi võrdlus Northi "Harry Augustiga" ja mine võta kinni, kas lugemisjärjekorrast või millestki muust tingituna, aga mulle meeldis "Harry Augusti esimesed viisteist elu" rohkem. Lihtsalt ja subjektiivselt.

Üldiselt ei ole mul eelnevatele arvustustele põhjust vastu vaielda, hindeks tuleb 4 rasvase plussiga. Päris viie oleks saanud siis kui oleks välja tulnud et ka Gavrilo Princip oli Chronose agent :)

Natuke ajaloohuvilisele nagu ma olen, oleks see teos isegi ilma ulmelise osata tõeline maiuspala. Aga lisage veel juurde ajarännud ning üha pöörasemad süžee keerdkäigud ning olen täielikult müüdud! Autor kirjutab ja kirjeldab nii hästi ning kaasahaaravalt, et tunnistan - keiser Wilhelm II atendaadi kirjelduse lugemise ajal oli mul pulss nii kõrge nagu oleks ise seal kaubamaja katusel teleskoopsihikusse vaadanud. Igav ei hakanud kordagi, sest autor suutis taas ja taas üllatada. Ka lõpp ei valmistanud pettumust, kuigi võib-olla tõsisemale loogikaanalüüsile vastu ei peaks, kuid milline ajasilmuste lugu peab? Igatahes mind see ei häirinud, aga põhjalikumalt saab puänti reetmata sel teemal arutada vaid inimestega, kes selle romaani läbi lugenud.

Ehk siis kokkuvõtvalt: ühinen esimeste arvustajate kiidulauluga ja soovitustega - vapustav raamat, ostke ja lugege!