Käesoleva aasta alguses ilmunud lühiromaan «Пропасть и мост» lahkab samuti sedalaadi teemasid... täpsemalt öelduna vangide ja nende valvurite suhteid.
Kaugel planeedil on vangla. Õigem on öelda, et kauge planeet ongi vangla ja on suisa ideaalne vangla, sest üks sügav kuristik jagab mandri kaheks ning ühel pool kuristikku on vangid ja teisel pool on valvurid. Kuristiku põhjas heljub aga mürkgaas ning ilma vastava varustuseta kuristikku ei läbi... vangidel aga sellist varustust pole.
Tegelikult pole see planeet muidugi vangla oma tavalises tähenduses, sest vangid on sinna saadetud koos peredega ning ka planeedil sündivad lapsed pärivad kohemaid vangiseisuse.
Üldiselt on sellel planeedil välja kujunenud teatav tasakaal. Vangidel on kogukondlik-agraarne küttide ja põllumeeste ühiskond, valvurid elavad oma kindlustatud linnas ning on eelkõige ja põhimõtteliselt sõjarditest valvurid. Aeg-ajalt käivad valvurid retkedel vangide poolel, põhiliselt selleks, et täiendada toiduvarusid ja röövida vange orjadeks.
Selline pentsik tasakaal kestis hetkeni, mil planeedil maandus kosmosesüstik ning valvurid tulid vangide poolele, võtsid hulga rahvast pantvangi ning nõudsid pantvangide vabastamise eest konkreetset vangi või tema poega...
Üldiselt hindan ma juttu alati romaanist enam, aga antud teksti puhul on küll selline mulje, et romaanina oleks see kõik paremini mõjunud. Ajuti jääbki mulje, et autor on lühiromaani pähe avaldanud katkendid peagivalmivast romaanist... et sedavõrd hüplik ja vähemotiveeritud on see kõik.
Lugemine raskusi ei valmistanud, küll aga hindamine. Kuna tekst ei vihastanud ja samas ka erilist elamust ei pakkunud, siis üks ükskõikne ja lahja kolm oleks vist üsna tabav hinne. Kahju! Boriss Rudenko oskab enamjaolt hulga paremini.