Kaks loetud Rudenko juttu on täpselt ühesuguse ülesehitusega - kukkumine maailmadevahelisse ruumiauku. Kui jutus "Mjortvõje zemli" on läbipääs mõlemas suunas (ja mitmesse kohta), siis siin on tegu lõksmaailmaga, kust tagasi ei pääse. Ja seltskond on ka märksa vastikum - ümber paiknes korraga 2 autot - ühes piknikule põrutanud paarikesed, teises eriti kandilise peaga kantpea ühes turvadega. Tuttavalt metsavaheteelt tundmatusse kõrbesse sattunud, korjavad kandilised paarikestelt muidugi kõik püksinööpideni ära ja jätavad teised saatuse hooleks, ent nondel on tervet mõistust küllaldaselt ning nende saatus tuleb kantpeade omast märksa meeldivam.
Paraku on lugu ilma lõputa