Lühiromaanide sarja "The Gameshouse" avaosas satub õnnetult abiellunud juuditar Thene oma pigem jõuka kui nutika abikaasa kannul Mängude Majja, ja samal ajal kui mees ennast edukalt põhja mängib märkab Thene et temale need mängud päris sobivad. Sama meelt on ka vahekohtunikud, ja peatselt seisabki Thenel ees esimene "päris" mäng kõrgemas liigas. Maja on välja valinud neli uut kõrgema liiga kandidaati, kes aga peavad kõigepealt läbima kvalifikatsiooniturniiri. Väga sobivalt peaks varsti ametisse saama uus Veneetsia tribuun, millisele ametikohale on kandidaate rohkemgi kui neli. Jagatakse kaardid ja algab mäng, kus võita saab vaid üks.
Nagu näha, läheneb sari "The Gameshouse" kulunud väljendile "poliitiline mäng" vägagi sõnasõnaliselt - põhimõtteliselt kõik ongi mäng, ja vandenõuteoreetikutel on õigus - mängu juhib nähtamatu salaorganisatsioon! Samas aga tekib küsimus, kas kõrgema liiga mängijad omakorda pole nupud mingis veelgi kõrgema liiga mängus...
Ülesehituse poolest oli tegu igati meeldiva looga. Mäng oli kenasti käikude haaval lahti kirjutatud ja sai kaasa elada peategelasele, kellele loomulikult põnevuse huvides ei olnud kätte jagatud just parimad kaardid.
Omaette tähelepanuväärne on teose õhkkond. Lugemisel tekib umbes selline tunne nagu vaataks mõnda El Greco maali. Meile näidatakse ohtrasti üksikasju nii et lausa silme eest võtab kirjuks. Palju erinevaid tegelasi ("mängukaarte") kes on kujutatud väga värvikalt aga jäävad samas siiski kuidagi ebareaalseks, kahemõõtmeliseks, ja mõjuvad kohati mitte pärisinimeste vaid mingisuguste allegooriatena. Palju antakse edasi 17. sajandi Veneetsia olustikku mille tänavatel ja paleedes tegevus toimub, aga ka sellest on tagantjärele meenutaes jäänud pigem selline tunne nagu kirjeldataks mitte päris linna vaid pildialbumit. Kui see kõik nüüd etteheitena tundus siis sellena ei ole see tegelikult mõeldud. 16. sajandi maali vaadates ma ei ootagi et see mõjuks samamoodi nagu 21. sajandi virtuaalreaalsus.
Kui millegi kallal norida siis teose pingutatult kõrgelennuline stiil võib tunduda ülepaisutatuna ja mõnele lugejale vastuvõetamatuks osutuda.