Lühiromaani tulevikus toimuva sündmustiku keskmes on palgasõdurite jõuk, mis suundub kaevanduskompanii kutsel Veenusele. Kaevanduskäikudes toimub midagi kahtlast, töölised kaovad ja liiguvad kuulujutud Maa mütoloogiast pärinevatest olenditest. Palgasõdurite retk pimedatesse kaevanduskäikudesse ei saa lihtne olema...
Üldiselt olen ma seniloetu põhjal Jekimovi teostest heal arvamusel ja pean teda paljutõotavaks ulmeautoriks, ent see lühiromaan oli nüüd küll nõrgapoolne. Esiteks meenutab kogu see palgasõdurite quest mõnd kadunud Lew R. Bergi viletsamat lugu - kamp üksteisest üsna eristamatuid palgasõdureid saadetakse mingite kollide vastu ja nad hukkuvad ükshaaval. Lisaks dialoogidesse puutuv - tegelaste omavaheline kramplik vaimutsemine ei tule lühiromaanile just väga kasuks. Stiil ja sõnakasutus on Jekimovil küll üsna head, ehkki kohati kipuvad ta pikad laused veidi ülemäära eksperimentaalselt poeetiliseks muutuma (nt. "Ere triip ta plasmapüstoli lambist heitis valgust ette, visandades koopakäigu kontuure, tuhmid ja külmad"). Selliste lausete puhul oli kohati raske aru saada, kas tegu on veidi vigase lauseehituse või mingi kõrgemal tasemel poeetilise stiiliga.
Teiseks oleksin lugejana oodanud kaevanduskäikudes toimuva põhjendusena veidi paremat puänti... lühiromaan läks mõnevõrra fantasyks kätte ära ja seda sugugi mitte heas mõttes.
Kokkuvõttes ütleksin, et minu meelest tulevad Jekimovil kosmosegängsteritest ja tähtedevahelisest blatnoiromantikast rääkivad lood paremini välja kui sellised kollitapmisquestid. "Läbi külma metalli" tõestas seda igati hästi ja loodan, et Jekimov jätkab eelmainitud teosega sarnaste tekstide kirjutamist.
Üldiselt olen ma seniloetu põhjal Jekimovi teostest heal arvamusel ja pean teda paljutõotavaks ulmeautoriks, ent see lühiromaan oli nüüd küll nõrgapoolne. Esiteks meenutab kogu see palgasõdurite quest mõnd kadunud Lew R. Bergi viletsamat lugu - kamp üksteisest üsna eristamatuid palgasõdureid saadetakse mingite kollide vastu ja nad hukkuvad ükshaaval. Lisaks dialoogidesse puutuv - tegelaste omavaheline kramplik vaimutsemine ei tule lühiromaanile just väga kasuks. Stiil ja sõnakasutus on Jekimovil küll üsna head, ehkki kohati kipuvad ta pikad laused veidi ülemäära eksperimentaalselt poeetiliseks muutuma (nt. "Ere triip ta plasmapüstoli lambist heitis valgust ette, visandades koopakäigu kontuure, tuhmid ja külmad"). Selliste lausete puhul oli kohati raske aru saada, kas tegu on veidi vigase lauseehituse või mingi kõrgemal tasemel poeetilise stiiliga.
Teiseks oleksin lugejana oodanud kaevanduskäikudes toimuva põhjendusena veidi paremat puänti... lühiromaan läks mõnevõrra fantasyks kätte ära ja seda sugugi mitte heas mõttes.
Kokkuvõttes ütleksin, et minu meelest tulevad Jekimovil kosmosegängsteritest ja tähtedevahelisest blatnoiromantikast rääkivad lood paremini välja kui sellised kollitapmisquestid. "Läbi külma metalli" tõestas seda igati hästi ja loodan, et Jekimov jätkab eelmainitud teosega sarnaste tekstide kirjutamist.