Jarek läheb teeb metsa vahel (tegu on maakohaga) pikema jalgrattaringi, ent pöörab teed ületava metsseakarja tõttu võõrale kõrvalteele (ma ikka ei saanudki aru, kui aeglane pidi sigade liikumine olema, et mees ei viitsinud ära oodata - see jätab kohe alguses lugejasse kahtluseiva, tõstatab usutavuse küsimuse). Kõrvalteel hakkab mehele ümbruskond võõrana tunduma ja näib, et ta on eksinud. Helesinises Žigulis külamees kinnitab ta kartusi ja teeb Jarekile ettepaneku veeta öö hoopis tema pool, võtta ühtlasi mõned õlled. Kopitusehaisuses majas pruugitaksegi virret ja ärgates leiab Jarek end kinni seotult. Külamees Tõnis on aga juba kuuma kapsaraua sütele hõõguma pannud.
Võib-olla see lühike sadismist tiine episood oli ehk koht, kus nagu mingi emotsioon tekkis. Ehk võinuks seda veidi pikendada ja viimistleda ohvri hirmutunde kirjeldust. Ja pidi see Tõnis nii saamatu olema.
Hinne on miinusega. Kui autoriga peaks kokku juhtuma, küsiks ilmselt, kust selline omapärane pseudonüüm – Rakav? Et kummal silbil on rõhk ja kas mõni suupärasem ei tulnud kaalumisele.