-- "Pulmatants ussikuhilal" on pildike küüditamisejärgse Eesti külaelust, mis päädib ussisõnade ja massimõrvaga. 2
-- "Surmatango ratastoolis" on ohtra vulgaarseksiga vürtsitatud maniakiporno väikese indiaanineeduse kõrvalmaitsega. 2
-- "Citizen E.A.Poe reinkarnatsioon" ütleb juba pealkirjaga kõik. 1
-- "Ülevedaja" räägib loo rahvast pärastsõjajärgse Eesti rannast Rootsi vedanud mehe saatusest. Mees nimelt visanud kord oma paaditäie üle parda ja see hakanud talle meeldima. 3
-- "Surev neiu punases" teemaks on platnoielu tapilaagris ja pealkirjanimeline neetud maal. 3
-- "Rottide aeg saabub koidikul" on taas vanglatemaatiline, sedakorda Ameerikas. Peategelaseks on vang, kes suudab teiste surma ennustada ja/või esile kutsuda. Tüüp jätkab oma tegevust ka kummitusena ka pärast vangla sulgemist. 1
-- "Ceneto kaheharuline, Viimane Nool" leitakse tänapäeva džunglist elanike maajade linn, kus ikka veel praktiseeritakse muistseid veriseid rituaale. Kõrvalosas reaalne massihävitusrelva Tulimadu-Uroboros. 2
-- "Doomino(d)efekt" loob pildikese Maad seiravaist üliolendeist. 1
-----------------------------------------------------------------
Vastuseks alljärgnevale kontrale.
Tõepoolest, tunnistan ausalt, et eirasin enamikku teose lugemisel pähe tulevaid mõtteid, sest ilmseid roppusi ei ole mõtet tiražeerida. Lugejal on lihtsalt pea teistmoodi kandiline kui autoril, ning nagu ma juba korra ausalt tunnistasin, ei pea sellisest kirjandusest ka suuremat.
Toon enda vabanduseks seiga, et Autori hästitempereeritud sõnavara (peab mainima, et NII rõhutatult kallutatud sõnakasutuses on Atlasele konkurendiks ainult Fritz von Herzmanovsky-Orlando, tema küll mitte verejanu, vaid absurdihuumori koha pealt) trampis üheülbaselt üle lugeja, nagu visanuks üks vana vinüülplaat selle koha peal, kus kohtuvad riiulil roniv Kilpkonnaonu ja Rebaseonu lagipea. Ja nii pea igal leheküljel. Ma saan aru küll, et iga autor on oma teoses jumal, aga alljärgnevad jumalikud ilmutused tekitavad minusuguses võitlevas ateistis pigem tunde, et see ei olnudki teps mitte Kilpkonnaonu, vaid A`Tuin isiklikult. Kamoon! Mihukesihuke hoiatusromaani mõõde? Minu kujutlusse kerkis pigem Leo Sinilaiu jutt "Jumala eksam" kahe Muppet-show tegelase (need 2 kõige kallal irisevat vanatoid) esituses. Mis -- paraku küll -- hinnanguks saab: ptüi selle peale...
Süüvida ju võib, aga elu on näidanud, et Piusa kallastel kullauhtmisele ja trühvlite otsimisele on palju paremaid alternatiive. Aga olgu peale
Arvustaja vabandab autori ees, et tema ulmeline fantaasialend järeldas, et krampides väänlev pulmaseltskond jäigi lõplikult sirakile;
Arvustaja vabandab autori ees, et asetas ekslikult Fort-mingisuguse vangla Ameerikasse, mitte Patarei vanglaga ühte süsteemi;
Arvustaja vabandab autori ees, et hoolimata korduvast mõlematpidi diagonaalsest, ortogonaalsest, piki lehekülje kõrgust, küljepoolitajat ning pärast kääridega mutileerimist ka apoteemi pidi lugemisest läheb Kodanik Poe käekäik talle korda ikka sama palju kui tšuktši-eskimo kolmas pikšasõda;
Arvustaja vabandab autori ees, et julges tema aastakümnete pikkuseks veninud kirjanduslikku jalgrattaleiutamist võrrelda Sinilaiu, Barkeri ja Kingi sulest varemilmunud lugudega;
Arvustaja vabandab autori ees, et jättis esialgses arvustuses mainimata, et Surmatango jutt pidanuks ilmuma Jeff Gelbi koostatud horrorerootika "Hot Blood" antoloogiasarjas, kus ta kõrgunuks kahtlemata majakana samalaadsete tekstide kõrval. Kahjuks antud kogumikud asuvad arvustaja eurotsentrilisel kirjandusmaastikul kusagil kui mitte päris Tšukotkas, siis jukagiiridemaal igal juhul:
Arvustaja vabandab autori ees, et tüdruk Eva, punane piljardikuul jms ÜLIOLULINE faktor lugeja valesti polariseeritud prillide tõttu täiesti EBAoluliseks kvalifitseerus;