Ühe näite põhjal kogu alamžanri üle otsustada on kindlasti ebaõiglane. Nii et ma olin ikka mitu raamatut läbi (või mitte päris läbi) lugenud, enne kui jõudsin otsusele, et steampunk on ulme kõige mõttetum tupikharu. Paraku leidsin nüüd, et dieselpunk on midagi veel jaburamat. Ühest näitest, nagu öeldud, võib väheks jääda, aga ma ei kujuta ette, et ma niipea seda diiselpungi kogumikku edasi loeksin.
Autori sari Wild Marjoram räägib (vist) maailmast, kus esimene maailmasõda pole kunagi lõppenud, vaid ikka käib ja käib. Stiililiselt öeldakse eeskujuks olevat sõdadevahelise aja pulp. Kuigi sel ajal osati ka hästi kirjutada.
Esimestel lehekülgedel lõigatakse kedagi tükkideks. Ülejäänud lehekülgedel leidub pangetäite kaupa võitlevat feminismi. Seos diisliga jääb arusaamatuks, kusagil on küll mainitud miskit mootorit, mis esimesel katsel ei käivitunud, aga pole kindel, et see just diiselmootor oleks. Võimalik muidugi, et aurupungi fännid leiavad ka diiselpungi väärtkirjanduse olevat.