Esiteks on tegu Eestis elava mitte-eestlase (tõenäoliselt rahvuselt ka mittevenelase) venekeelse ulmetriloogiaga.
Teiseks, tõenäoliselt on autor vähemalt esimesed trükiproovid ise oma kulu ja kirjadega üllitanud. Ma vähemalt ei usu, et ükski endast lugu pidav kirjastus piirduks kirjete juures toimetaja e-mailiga.
Kolmandaks, autor on kindlasti hobi korras kirjutaja, kel tahtmist on rohkem kui osavust, mistõttu toimetaja abi oleks veidi rohkem vaja läinud.
Ja neljandaks, on ilmunud ka digitaalsel kujul ja ilmutamisaastat arvestades üsna esimeste selliste seas.
Triloogia esimene osa on ilmunud ka autorinimega Entoni Tamersen.
Tegu on tugeva kristliku alatooniga müstilis-naivistliku kosmoseooperiga, mis kirjeldab Looja ja Saatana heitlust tosina paralleeldimensiooni elanike hingede pärast. Kirja on see pandud suht actionivabalt. Tegelased räägivad, räägivad, räägivad, vahepeal tuleb lauskristlikku propagandat, siis jälle räägivad. Ausalt öelda jätsin mõned leheküljed vahele ka -- natuke läilaks läks.
Ei tea, kuidas need kaks romaani eraldi ilmununult on organiseeritud, ent ühiste kaante vahel on neil ka ühine peatükkide numeratsioon.
Hakkab lugu pihta "Pristegnitesis" täiesti arusaamatu koha pealt: Saatan hakkab laevastikuga läbi väravate teise dimensiooni liikuma, kui ilmneb, et nendega on liitunud ka heade poiste patrulllaev. Väikese vaidluse tulemusel (kus otsustavat häält teeb /millal küll? ja miks? seda ei saagi teada.../ Saatanale truudust vandunud endine patrulli liige) võetakse patrull ka kaasa. Tee peal teeb patrull sääred ja maandub kusagil, mis meenutab samaaegselt nii pioneerilaagrit kui Põhja-Koread. Paar päeva seal veetnud, võtnud pardale patrullijuhti kõrvuni armunud neiu ja Predatori (sic! Just sellesama jahihullu filmitegelase. Huvitav, mida autorikaitseseadus ütleb?) põrutavad noored maailmakorrakaitsjad otse Põrgusse, sebivad endile missiooni 3 tulevase kuradi (sic! tavalised inimkolmikud-rüblikud, kellest üks end küll pesuehtsaks kuradiks peab) kasvatamiseks ja lasevad jalga, mis päädib lõpuks kuradivõsukese hukkumise ja tema hingepäästmisega.
"Ispoved Satanõs" tegeleb patrulli kolmas liige, eelmise romaani lõpus missiooni käigus keha ja hinge omandanud hologramm Põrgus endise patrulliliikme ümbervärbamise ja ajuvabade seiklustega kosmoses põrguliste laeval ringiseiklemisel, kusjuures Predator leiab rakendust põrguparuni ihukaitseülemana.
Tegelaste motivatsioon jäi mulle täiesti arusaamatuks. Patrull liigub sihitult ringi nagu pühapäevaturistid, deemonid on halenaljakad, Looja maailmakorraldusest ma ei räägigi. Tuleb tunnistada, et kiitus autorile, et ta on oma loomingu kõigile kättesaadavaks teinud, aga lugeda ma seda ei soovita. Kui, siis ainult krestomaatilisest huvist eesti päritolu mitte-eesti ulme vastu. 2