Dr Taverneri, selle "okultistliku detektiivi", ja tema abilise, minajutustajast dr Rhodesi juurde tuleb patsient. Ühelt poolt on tal nõrk süda, mis ei taluks pikka ega äkilist füüsilist pingutust. Teiselt poolt on mehel aga midagi nägemishallutsinatsiooni taolist: ta näeb kuuel päeval nädalas keskmiselt suurt musta koera, mis tahab talle kõri kallale karata. Nägemus on väga reaalne ja vaid suure tahtepingutusega suudab patsient veenda, et tegu pole lihast ja luust loomaga. Ent olukord on väga närvesööv ja sellega kaasneb ka pidev soov koera eest jooksu panna - see oleks aga ebasoovitav mehe nõrga südame pärast. Kuna reedeti fantoomkoer meest ei tüüta, kahtlustab dr Taverner kohe, et tegu on mõne musta maagiaga tegelava okultisti saadetud psüühilise projektsiooniga, et mees hirmust sureks - reedeti on nii Valgetel kui ka Mustadel Loožidel kogunemispäev ja liikmetel pole aega oma isiklike tempudega tegeleda,
Jõudsin juttu lugedes mõelda, et see võib olla mõjutatud "Baskerville´ide koerast", kui selgus kurja plaanitseva telepaadi nimi - Mortimer (hea, et veel Stapleton ei olnud). Ja loo viimased episoodid, kui patsient tuleb hämaras üle nõmme tagasi Taverneri hooldekodu poole ja fantoomkoer hakkab teda seal taga ajama ning kuidas koera "omanik" ise nõmmel põgenedes hukkub - no ei saa olla küsimustki. Mõnede ideede laenamisest hoolimata ei ole tegu halva looga. Süveneb aga mõte, et Dion Fortune´il liiguvad lühijutte kirjutades peas tegelikult vägagi huvitavad mõttekäigus, aga nende vormistamisel on ta kuidagi abitu ja "vähekirjanduslik". Jutt on ilmunud esmakordselt ajakirjas The Royal Magazine, oktoober 1922.