"The Goat-Foot God´i" peategelane on Hugh-nimeline mees, kel vanust 34. Äsja on autoavariis hukkunud tema abikaasa ja parim sõber. Võib-olla kergendab šokki pärast avariid ilmsiks tulnud asjaolu, et naine ja sõber olid olnud pikemat aega armukesed. Hugh on kõrgklassi kuuluv väga-väga rikas rantjee, kel on olnud reaalse eluga vähe kokkupuuteid. Ta on heasüdamlik, aga otsustusvõimetu ja pinnapealne inimene.
Ta satub jalutades äärelinna, kus sirvib raamatuantikvariaadi väljapanekut. Näppu jääb tuntud dekadendi Joris-Karl Huysmansi teos, mis kirjeldab maagilist rituaali ja Paani väljamanamist. Miskipärast mõjub see talle intensiivselt ja ta uurib raamatukaupmees Jelkesi käest, kas on midagi veel sellest vallast pakkuda. Sellest vestlusest kujuneb kummaline sõprussuhe. Eraklik antikvaar pakub Hugh´le mõneks ajaks öömaja ja too veenab teda kaasa lööma plaanis, mille eesmärgiks oleks samuti Paani väljakutsumine rituaaliga. Jelkes suhtub asja skeptiliselt, ent nõustub asjasse pühendama ka oma noore protežee Mona, kes on vaene, aga intelligentne noor naine. Mona on äärmuslikult positiivne tegelane (aus, sõbralik, väärikas), kohe nii, et täitsa lõpp. Mona ülesandeks jääb välja valida maja, mis tuleb osta ja sisustada Paani väljakutsumiseks.
Nagu karta on, jääb Paani-teema lõpuks hoopis kõrvaliseks, sest Hugh ja Mona, olgugi väga erinevad, näivad loo loogika järgi teineteisele paariliseks sobivat ja selle suhte arengule on pühendatud palju trükiruumi 350-leheküljelisest romaanist.
Lisaks suhteprobleemidele takistab Paani-asja ka sündmuste keskne tegevuspaik. Soetatud maamaja on olnud 15. sajandil mungaklooster, mille saatust varjutab mingisugune saladus. Ilmselt muutusid noore priori - Ambrosiuse - vaated ketserlikeks, mis sundis paavsti mungad oma kongidesse elu lõpuni vangideks muutma. Selgub, et Ambrosiusest säilinud joonistuse järgi on ta väga sarnane maja uue omaniku Hugh´ga. Lisaks hakkab Ambrosiuse isik 500 aasta tagant kehastust leidma Hugh teadvuses, mis tekitab probleem nii keskaegsele mungale kui ka muidugi Hugh´le (nt on Hugh beetaisane, aga Ambrosius oli ilmselt alfa).
Niisiis käib seal endises mungakloostris, mida remonditakse ja sisustatakse, kolme pea- ja hulga kõrvaltegelaste suhete virrvarr, aeg-ajalt ergastub Hugh kehas Ambrosius. Pidevalt toimuvad arutlused, kas tegu on Hugh lõhestunud isksusega või on Hugh hoopis munga reinkarnatsioon. Rohkesti on vastuolusid seisuste ja varalise seisundi pinnalt, konservatiivse ja moodsama maailmavaate vahel, flirti psühhoanalüütiliste seisukohtadega, koomikat ja lihtsalt sõnavahtu, mida kõike kokku oli minu jaoks natuke liiga palju. Sõrgadega ja flööti mängivat saatürit ennast me romaanis ei näe. Võimalik, et see on kuidagi seotud Dion Fortune´i vaadetega, kes New Age´ile omaselt otsis jumalat pigem inimese seest mingisuguse värske jõu ja energia vormis.
Olgugi, et psühholoogiliselt väheusutav ja sündmuste lõppsihti silmist laskev lugu, ei olnud "Kitsejalgne jumal" siiski nii vilets lugu, et see jääks minu viimaseks tutvuseks huvitava elukäiguga autoriga. Õige pea tutvustan veel mõnda tema teost, sest eesti ulmelugejad kindlasti janunevad huvitavate artiklite järele Fortune´i loomingu kohta.