Üks arvutimänge armastav noormees, kes on alles 24 aastat vana, avastab,et peab tööle minema. See kohutav sündmus tuleneb sellest, et ta ema kaotab töö ja isa palgast ei piisa kolme inimese ülalpidamiseks. Kuna noormees ei oska suurt midagi peale tulistamismängude, siis läheb ta viimaks ennast muude võimaluste puudumisel pakkuma kosmiliste palgasõdurite erinevatesse kompaniisse. Sealgi teda eriti keegi ei taha, kuid patuga pooleks saab viimaks end kirja.
Noormees avastab, et pärissõda ei ole päris see, mis arvutimängud. Tegelt kohe üldse mitte see. Võrdlus on eriti hea selle poolest, et ta satub sõdima päriselt samale planeedile, kus ta on ka mingi mängu läbinud.
Kokkuvõtteks - lobe lugemine, palju kiiret märulit, tulistamist, dinosaurus-tulnukaid, macho-mehest peategelane, ootamatud süžeepöörded. Üldiselt mulle meeldis, võtan kindlasti ka järjed ette. Läheb samasse kategooriasse Skalzy "Vanamehe sõjaga", kellele meeldis too, võib ka Larsoni raamatu ette võtta.
Miks viite tärni ei saanud: Kiirelt kirjutatud ja kiirelt loetav mis tähendab, et üldiselt peab ühe silma mingite asjade koha pealt kinni hoidma ja ütlema enesele, et see ei ole hard sf, see on kosmosemärul, see ei pea nii detailne ja loogiline olema. Aga noh, vahepeal siiski tahaks :D siis saaks viie kätte.
A miks neli tärni väärt oli? Larson oskab kirjutada nii, et tühja juttu üldiselt ei ole. Räägitakse asjast, tehakse asju ja need asjad on loo seisukohalt olulised ja minu jaoks huvitavad. Väga huvitav näiteks oli see, mis on ka kaasaja lääne sõdades oluline: Reeglid, mille järgi sõdida. Kui palgasõdurite lepingus on kirjas, et õhujõude ei kasuta, siis õhujõude ei kasuta ja see muudab sõdimise tegelaste jaoks keerulisemaks. Tehnikat ja vahendeid nagu on, aga kasutada ei tohi.
