Poolpositiivne hinne selle eest, et teksti võiks kasutada õpikuna sellest, kuidas ei tohiks enam kirjutada. Autoril on mõned ühiskonnakriitilised mured. OK - aga ta laseb neid välja pasundada tegelastel, kelle enda arenguloogika ja iseloomuga need mured eriti kokku ei lähe. Autoril on mõned nägemused efektsetest võitlusepisoodidest. Minu poolest võib muidugi kõik kaklused üldse välja jätta - aga antud juhul on autor sunnitud sisse tooma kõrvaltegelasi, kellel teoses muud funktsiooni polegi kui seda või teist kaklust pealt näha. Autor on välja mõelnud hea lõpplahenduse ja hoidub siis hoolega lugejale vihjamast, mis see võiks olla. No et pikapeale tüütab ära, kui kodanik Bridge läheb ühe või teise juurde, ütleb, et teeks õige niiviisi, vestluskaaslasel lähevad silmad peas põlema - ja siis jätkub tegevus kusagil mujal.
Intriig umbes selles, et paha linnapea provotseerib jõukudevahelise sõja, et oleks põhjust politseiga karmilt peale minna, jõugud likvideerida, sõdimise käigus kannatada saanud majad lammutada, platsid odavalt kokku osta plaaniga sinna miski muu kinnisvara arendada. Bridge ajab plaani nurja sellega, et organiseerib LA keskele eritsooni, kus jõugud võivad vabalt tegutseda ja kord nädalas näidatakse sealt tõsielutelevisiooni, mis suure vaadatavuse tõttu kõik asjaosalised rikkaks teeb. Õpetlikult nüri romaan, seega.