Miks ma seda fanfictioni tasemel teksti üldse lugeda viitsisin? Autoril on ettekujutus, et see on demokraatia lõpp, kui erakondade (mitte et neid usas palju oleks...) asemel firmad valitsema hakkavad. Nagu me siin teame, on see pigem demokraatia algus. OK, Eesti sellest pääses, kuna polnud suurtööstust ja suht noored mehed hakkasid kohe ideoloogiast lähtuvaid erakondi tegema, aga kas või lõunanaabrite juures oli valijatel valida, ütleme, naftasadama, raudtee, veel paari suurema tehase ning rahvusvähemuse vahel, kuigi kõik kandsid (peaaegu) viisakaid erakondade nimesid. Sama kogu endises nn sotsialismileeris. Välja arvatud sügav Aasia, kus mitukümmend aastat oli khaani pidanud nimetama partei peasekretäriks ja nüüd pidi nimetama presidendiks, aga sisus midagi ei muutunud. Et siis selline naljakas ameerika naivism, ja peategelane, keda autor tahtis nagu pahelisena kujutada, on ka pigem äpu.