Alguses oli samanimeline jutt (1952), mis tõi Farmerile tulevikulootuse Hugo. Juttu pole lugenud, kuid romaan on küll hea. Kirjanik ühendab siin Orwelli 1984-laadse totalitaarse ühiskonna, seksi, ksenobioloogilised spekulatsioonid ning tulemuseks on tihe, mõjuv ning kaunis raamat. Peategelane Hal Yarrow on lingvist, kes saadetakse ekspeditsioonile. Mingit osa ülerahvastatud maailmast hõlmaval Hajjaci Ühendusel (teised riigid on nt. Bantu, Iisrael) on nimelt õnnestunud leida inimeluks sobiv planeet, mida asustavad põhiliselt putukalaadsed olevused, neist üks osa isegi mõistusega, kelle tsivilatsioon on umbes Maa XX saj. alguse tasemel. Maalaste plaan on lihtne - töötada välja viirus, mis kohaliku elanikkonna hävitab ning lebensraum on meie. Võrreldes maalaste ühiskonnaga, kus kontroll üksikisiku üle on totaalne, seks on järjekordselt lubatud vaid järglaste muretsemiseks ning suurematele eksimustele ning kõrvalekalletele järgneb kiire hälviku likvideerimine, on võõrplaneedi asukate elu vabam. Niisiis satub maal likvideerimisele üsna lähedale sattunud Hal tänu oma üsna spetsiifilisele ettevalmistusele sinna planeedile, kus oh imet küll, kohtub ta õige pea humanoidse naisega. Tekib salajane armusuhe. Hal suudab naise viljastada ning viimane sureb järglasi ilmale tuues. Tuleb välja et tegu ei olnud mitte humanoidi, vaid humanoidisarnase välimusega, kuid tegelikult putukalaadse olemusega parasiidiga. Maalaste kavandatud planeedi puhastusoperatsioon langeb kokku Hali sissekukkumisega ning nurjub, kuna planeedi asukad pole ka just papist poisid. Võõraste eluvormide süsteem on on kujutlusvõimet ärgitav, raamatu sõnum (seksuaalne rahuldatus parandab inimese meelt, agressiivne seksuaalne puritaanlus on tingitud psüühilisest hälbest) läheb mu enda arusaamadega kokku, kirjutatud on ka hästi - viiest vähem panna ei saa.