Kahtlemata tekivad paralleelid Amberi ja Chronomasteriga, aga ma ütleksin, et Zelazny astus sammu edasi. Jah, Farmeri tasku-universum oma kihilise ülesehitusega on huvitav. Ühel kihil vana-Kreekast (või selle mütoloogiast) pärit tegelased, järgmisel keskaegsed saksa (ja juudi!) rüütlid, kusagil indiaanlased jne. Selle maailma loonud jumalalaadne entiteet käis portaalide kaudu erinevatel kihtidel lõbutsemas või midagi muutmas-nokitsemas, kadus siis aga ära, asemele ilmus paha jumalalaadne, kes korraldas mitmesuguseid jamasid, kuid viimastel aegadel pole temagi enam näole andnud. Ning kihilt kihile pääseb hädapärast ka nö jalgsi, aga see nõuab väga suurt pingutust.
Nagu ütlesin, meeldis Amber mulle rohkem. Seda umbes kolmel põhjusel. Esiteks, kui keegi satub riidekapi kaudu võlumaailma, siis on see minu jaoks liiga Narnia (mida ma kohe üldse pole suutnud lugeda). Teiseks, liialdused. Näiteks läbivad kaks tegelast kahe nädalaga tuhat kilomeetrit läbipääsmatut metsa, jõuavad järsu mäenõlvani. Üks tahaks hakata kohe mäkke ronima, teine arvab, et puhkaks kolm päeva ja koguks toiduvarusid. Kuna järsku nõlva mööda ühelt kihilt teisele jõudmiseks kulub pool aastat, siis pidi see toidukott ikka päris suur olema. Kolmandaks, Amberi Corwin tegutseb järjekindlalt ja sihipäraselt, et oma mälu ja positsioon tagasi saada. Kodanik Wolff rändab röövitud armukese otsinguil suht sihitult ringi, satub alati õigetesse kohtadesse ning igasuguse eelhoiatuseta tuleb talle järsku meelde, et näh, selle nurga taga peaks uks olema.
Neljas põhjus pole nii oluline ja ma olen õppinud selliseid asju ka näiteks Veskimehe romaanides mitte tähele panema. Et siis need inimeste, kohtade, riikide, rahvaste ja elukate nimed, mida on pea võimatu hääldada või meeles pidada. Reeglina polegi seda pingutust vaja, sest õigel hetkel ilmub välja mingi taibu, kes seletab peategelasele ära: need on need, kes on nondega sõjajalal.
Tundub, et niipea ma järgesid lugema ei hakka.