Algus on üsna intrigeeriv: mees läheb kroonu eesmärgiga arvutimängusõltuvusest vabaneda. Elu kroonus... on nagu kroonus ikka, aga ühel järjekordsel patrullkäigul ründab soomukeid tulekerasid pilduv tüüp, kes konvoi isikkoosseisu sõna otses mõttes ribadeks käristab. Õnneks või õnnetuseks jääb peategelasele pihku suurekaliibriline kuuliprits, mille produktsiooni tülinoriv tüüp ära ei suuda seedida. Peategelane -- pärast katkendlikke ja segaseid mälestuspilte -- toibub... hauda lastud kirstus. Suure vaevaga igavesest puhkekohast välja roninud, jääb talle ette kõnelev kass, kes kupatab mehikese ... mängupolügoonile. Lühidalt öeldes -- kogu Universum on tegelikult üksainus suur arvutimäng; enamus elusolendeid on Mängu poolt genereeritud lihakered ning ka peategelane oli senimaani just samas kategoorias. AGA... tänu tolle tulekeraloopija mahavõtmisele on teda nüüd ülendatud Arvutimängurite sekka! Elada tahad? Kui tahad, siis palun lahkesti algajate mängurite polügooni läbima, mis -- arvestades et seda tavakorraski suudab nii kümnendik kollanokki, aga antud juhul on too tulekeraloopija veel isikliku vendettaga /mänguri surmasaamine kahandab viimasel vaid ühe leveli kaotust, aga renomee maksab ju ka midagi/.
Järgneb kolmveerand köidet veriseid seiklusi arvutimängudžunglis. Peategelane saab kõvasti vett ja vilet, tapetakse mitu korda, aga hoolimata kõigist raskustest jõuab polügooni läbitud ja tavamängu tagasi.
Tekst paistab silma äärmise küünilisusega, kus õigupoolest ei ole ühtegi positiivset tegelast. Igaühel on küüned enda poole ja ega vaene peategelanegi teistele võlgu ei jää.
Mis meeldis? -- Autori loodud maailm. Ja seda mitte tegevuspaik-polügooni silmas pidades, vaid eeskätt üleüldise kosmogooniaga.
Mis ei meeldinud? -- Jääb mulje, et igas arvutimängus on võimalik sobi teha.
Raamat liigitub kategooriasse "lobe ajaviide, üle lugeda pole midagi".
Järgneb kolmveerand köidet veriseid seiklusi arvutimängudžunglis. Peategelane saab kõvasti vett ja vilet, tapetakse mitu korda, aga hoolimata kõigist raskustest jõuab polügooni läbitud ja tavamängu tagasi.
Tekst paistab silma äärmise küünilisusega, kus õigupoolest ei ole ühtegi positiivset tegelast. Igaühel on küüned enda poole ja ega vaene peategelanegi teistele võlgu ei jää.
Mis meeldis? -- Autori loodud maailm. Ja seda mitte tegevuspaik-polügooni silmas pidades, vaid eeskätt üleüldise kosmogooniaga.
Mis ei meeldinud? -- Jääb mulje, et igas arvutimängus on võimalik sobi teha.
Raamat liigitub kategooriasse "lobe ajaviide, üle lugeda pole midagi".