Võib ju viriseda, et sekeldusi ja võluvidinaid on liigagi palju. Nii palju, et muist lähevad meelest või osutuvad tarbetuteks. Või siis mõned varasemates osades kasutatud nipid võiksid olla kasulikud ka siin, kuid on nagu ununenud. Ja vähemalt ühes kohas tundub olevat loogikaauk. Mida pole küll päris võimatu ära täita.
Muidugi on see meelelahutus. Pretensioonitu, aga reibas. Mõnusa keelekasutusega. Kui esimese osa alguses pidi Mahan sunnitöölisena leppima mõne vaskraha suuruse päevapalgaga, siis nüüdseks on ta klanni juht, krahv ja lossiomanik, kes üritab sõlmida lepingut, mis tooks talle sisse 29 miljardit. Seejuures raha, mis kehtib ka reaalsuses. Nii et areng on olnud tormiline. Sari võiks lõppeda ka selle osaga, kuid ka järgmine on juba väljas. Peab vist edasi lugema.