Võibolla see ei ole vene kirjanduse eripära - no ja ongi autori jaoks raske küsimus, kui loll kangelane valida. No et väga loll kukub esimesse kaevu või ei tule üldse ahju pealt mahagi. Väga targal on hulk kavalaid plaane, mida tal pole kavaski lugejaga jagada. Siukesest tegelasest, kes kõigile vastutulijatele pasunasse annab ja ise alati terve nahaga pääseb, pole ka huvitav lugeda. Isegi James Bond mängib riski piiril ja kuigi lõpptulemuses pole kahtlust, saab ta vahel ikka ise ka vastu nina. No meenusid mulle Lukjanenko Dozorid - selles mõttes, et Anton Gorodetski või mis ta oligi oli ka selline juhmivõitu, aga tubli. Saavutas ka kohutava kiirusega kõige kõrgemad võimalikud tasemed ja ei osanud nendega siis midagi peale hakata (autor, tähendab). Nii et mõni sarnane moment šamaan Mahaniga ju on. Selle vahega küll, et Dozorid on kohati ikka kirjandus, Mahani-värk aga puhas meelelahutus. Ma ei oska isegi öelda, miks ma seda muudkui loen ja loen. Võibolla selleks, et nuputada, mihukesest mängust autor selle või teise seikluse või reegli võtnud on.