Kasutajainfo

Andy Weir

16.06.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andy Weir ·

The Martian

(romaan aastast 2014)

eesti keeles: «Marslane»
Tallinn «Tänapäev» 2015

Hinne
Hindajaid
5
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (10)

Lugu sellest, kuidas Mark Watney, insener-botaanik jääb õnnetutel asjaoludel üksi planeedile Marss, kui Marsi-ekspeditsioon Ares 3 uurimismeeskond tugeva liivatormi tõttu kiirustades lahkub. Arvatakse, et Watney on hukkunud, sidemast millega ta oma elusolekust võiks teada anda on aga tormis purunenud. Järgmine Marsi-missioon Ares 4 saabub eeldatavasti 4 aasta pärast. Senikaua peab Mark pidama vastu ressurssidega, mis Ares 3-st maha jäi ja mida jagub umbes 300-ks päevaks. Kuidas vastu pidada 4 aastat on trikk, mille Mark peab lahendama, pannes mängu kõik oma teaduslik-tehnilised oskused.

Karm SF, mille teaduslik tase on üldiselt praeguse taseme juures v.a. see, et on toimunud juba kolm mehitatud Marsi ekspeditsiooni.

Mulle meeldis see raamat. Tõsi küll, vahepeal läks see arvutamine ja seletamine liiga hard SF-iks kätte, nii, et ma mõnes kohas lõpu poole lasin pikematest seletustest lihtsalt kiiruga silmadega üle, (kell oli ka juba 2 öösel) aga muidu väga huvitav, hariv ja samal ajal põnev raamat. Meenutas natuke vanu häid aegu härra Paganeli seltsis kapten Granti lapsi otsides või kapten Nemo ja professor Aronnaxiga mööda merepõhjasid seigeldes :D

Teksti loeti inglise keeles

Ei noh - tänud jagamast hr Tänav! Tõesti väärt lugemine. Selle käigus saab selgeks, kuidas Marsil kartuleid kasvatada, raketikütusest vett ja seejärel jälle veest raketikütust teha. Kamaluga keemiat, "raketiteadust", botaanikat, matemaatikat ja hunnikus talupojatarkust. Ja muidugi - natuke õnne ka peab aeg-ajalt olema. Mitte et kõik selles loos hästi läheks ja kogu aeg õnnestuks. Ikka parasjagu on iga`st jama.

Vormiliselt on lugu edasi antud suuremas osas Mark Watey logisissekannetena. Sekka kirjeldusi sellest, kuidas NASA üritab päästemissiooni välja võluda ja natuke ka seda, mismoodi on lood Watney meeskonnakaaslastega, kes pääsesid terve nahaga õnnetusest, mis jättis Watney üksinda Marsile.

Ei ole tulnukaid, ei ole liigseid müsteeriume, on täiesti sirgjooneline teaduslik fantaasia, mille osas võibolla mõnekümne aasta pärast saame mõtiskleda, et kuivõrd see tegelikkusele sarnaneb.

PS [03.01.16] Tore, et ka maakeelde on ümber pandud. Nüüd saavad ka inglise keelt pelgavad lugejad teada, kui`s Marsil tuhlist kasvatada :)

Teksti loeti inglise & hiljem eesti keeles

Olin alguses natuke üllatunud, kui “Marslane” valiti goodreads.com kasutajate poolt parimaks 2014. aasta ulmeromaaniks. Mu arust oli seal valikus tugevamaid teoseid. Aga ülekaalukas võit (>15k häät rohkem... ei see on liiga nõrk näitaja... 2x enam hääli kui teisele kohale jäänud John Scalzi “Lock In”) ei jätnud mingit kahtlust, et peaks teose läbi töötama.

Sisust:
Mark Watney on insener-botaanikust astronaut, kes jääb õnnetul põhjusel Ares 3-nimelisest ekspeditsioonirühmast Marsile maha. Üksinda. Kuidas elus püsida? Napid varud õhu, vee ja toidu osas... Sidevahendid purunenud... ÜKSINDA!

Plussid:
+ Väga usutav stsenaarium, kuidas võiks lähitulevikus aset leida missioon Marsile ning kuidas õnnetute asjade kokkulangemise tõttu seal üksi ellu jääda. Seda muidugi piiratud ajavahemikus, mis lubaks päästjatel veel appi jõuda.
+ Peale NASA ja US and A on meie gloobusel veel tegijaid.
+ Realistlikud kirjeldused elust kosmoseagentuuris, planeedil ja kosmoselaevas.
+ Hiiglama mahukas teaduslik taustatöö. /*kestvad ovatsioonid püsti seistes*/

Miinused:
- Marsile jäänud insener-botaaniku killurebimine väsitas lõpuks. Ei olnud enam naljakas ja kruttis seega põnevuse alla.
- Blogilik stiil muutus tüütavaks. Pean tunnistama, et kuna võis aimata, kuidas lugu lõppeb, ei pakkunud Marsil juhtuv (eriti pärast seda, kui vennike masinaga pikale retkele läks) erilist pinget. Palju mõnusam oli lugeda tegemisi Maal ja kosmoselaeval ‘Hermes’. Ka tegelased neis paikades meeldisid rohkem ja olid üsna hästi välja joonistet.
- Stiililised hädad, sest võib-olla Weir väsis ära. Mitmes kohas oleks saanud lühemalt, kuid praegu oli midagi sellist: arutasid Maal pikalt ja põhjalikult, kuidas ning miks peaks tegema just nii. Seejärel side marslasega. Sama ülesanne ja juhtnöörid edastati. Mark ropendamas ja vaimukusi pildumas. Vahepeal juleti vastu pilduda. Nüüd Mark omaette toimetamas. Uuesti ropendamas ja arutlemas sama ülesande ja juhtnööride osas + detailne kirjeldus, kuidas ta nii tegigi, nagu öeldi. Õnneks vahepeal tegi ka teisiti, kuna kõik läks p*rsse.

Selge see, et asjast tehakse film. See on ju üsna täiuslik Hollywoodi filmistsenaariumi kirjeldus, sest lõpplahendus sai õige pea selgeks ja jäi ainult kaasa elada, kuidas siis täpsemalt lahendus saabub. Mõistan, et raske teadusulme pole võib-olla kõigile – ei olnud väga kerge lugemine – aga hea materjal neile, kes kosmoseteemat näiteks enda lugudes kasutada soovivad. Hindeks 5-.

Teksti loeti inglise keeles

Idee oli igati huvitav ja ilmselt ei pea imestama, miks romaan on sellise populaarsuse saavutanud-sellist karmi ning realistlikku lähituleviku-teemalist ja Päikesesüsteemis toimuva sündmustikuga teaduslikku fantastikat pole viimastel aastakümnetel just palju kirjutatud. Nüüd, kus kosmosetemaatika hakkab pärast nelja aastakümne pikkust paigalseisu taas vaikselt populaarsust koguma, on sellise romaani kirjutamiseks ja sellega populaarsuse saavutamiseks kahtlemata õige hetk.

Maksimumhinnet panemast takistab asjaolu, et romaani tehniline ja füüsikaline pool kisub minu jaoks igavaks, ilmselt on teos suunatud veidi teistsuguste huvide ning teadmistega lugejaskonnale.

Teksti loeti eesti keeles

Fantastilis-tehnoloogiline põnevusromaan, kus võlusõnadeks on kompetents ja elulähedus. Ehk siis ingliskeeles techno thriller, ulmekirjanduse (selle hard-sfima poole) üks veidi segadusttekitav kõrvalharu, mida on propageerinud kõvasti Chrichton. Ehk siis Marslase puhul pole fookus mitte põneval lool või võimsal fantaasialennul vaid sellel, et mis gaase tuelb omavahel segada, et vett saada, kuidas kartulikasvatamiseks sobilikku pinnast valmistada, kuidas päikesepatareid kulguri külge ühendada jne jne. Seejuures ei saa öelda, et see poleks põnev. Tegelikult lugesin raamatu väga ahnelt ühe jutiga läbi ja sain ka tükimaad targemaks. Iga kosmoseulmet kirjutada püüdev autor võiks selle teose kohustuslikus korras läbi lugeda. Aga nii nagu Mark Watney ei saanud kartulitest täit kõhtu täis jäi ka minul selle raamatuga väike rahulolematus hinge. Ja seda peamiselt tegelaskujude poolest. Kes see Watney siis õigupoolest oli üks naljamees ja hea improvisaator, aga veel? Näiteks me saame teada mis muusika talle ei meeldi aga mis muusika siis meeldib? Minuarust ei suuda peategelane isegi usutavalt vihastuda või paanikasse minna. Tema vihastumine näeb välja sedasi, et tüüp kordab lihtsalt sitt-sitt-sitt ja kõik, siis on ta jälle rahu ise ja viskab nalju (mis muutuvad üha enam maotuteks). Teiseks NASA, minuarust tunduvad ultareaalse kosmoselennukirjelduste kõrval kogu see altruistlik koostöö ühe mehe päästmiseks pisut uskumatu. Kujutan ette, et ühe vana ja hiigelsuure eelarega asutuse sees on märksa rohkem kisklemist ning intriige. Samuti lisaksid sedalaadi intriigid põnevust juurde ning ka tegelastele liha luudele.

Üleüldse on tegemist üsnagi õnnetu raamatuga. Üritades kirjutada võimalikult realistlikku kirjeldust on autor selle teose juba ette surma määranud. Põhimõtteliselt alustas antud teos kiiret vanamisprotsessi kohe peale uudist, mil NASA leidis Marsilt vett ning peale esimest mehitatud misjooni on ilmselt antud teos mäletatud pigem kui kurioosum. Midagi nende 60nendate kosmoselendude fantaseerimiste stiilis, mida meenutame hetkel pigem kerge muigega. Eks selle teose eesmärgiks polnudki ilmselt muutuda ajatuks klassikaks vaid pigem populariseerid Marsi koloniseerimise ideed ja seda täidab ta edukalt.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmehuvilisi hoiataks ette: ulmet on selles teoses isegi veidi vähem, kui Jules Verne raamatus "20000 ljööd vee all". Mõnes mõttes on need raamatud väga sarnased: umbkaudu 50-100 aastat peale avaldamist on tehnoloogia raamatu sisust ette tõtanud.

Kaalusin pikalt, et kas panna hindeks "5" või "4". Kaalukausi kallutas aga "4" kasuks üks 9-aastane tirts, kes raamatu kogemata enda kätte sai ja seda õhinal lugema kukkus....
Teksti loeti eesti keeles
2.2016

Alustades ebameeldivast: raamatu tagakaane tekst on perversselt halvasti valitud (hakkiv, emotsioonitu) ning kui lugu poleks kiitnud inimesed, kelle raamatueelistusi ma kõrgelt hindan, poleks kõnealune teos iial mu silme ette sattunud.

Õnneks oli raamat ise hoopis teisest ooperist. Ma ei hakka siia panema sisukirjeldust, sest sisu on eelarvustajad juba põhjalikult kirjeldanud, vaid lähenen vormile. Loos ei olnud pea ainsatki kirjeldust. Tegevus oli kiire, pidevalt vahelduva emotsiooni ning piltidega – nagu film (konkreetset filmi pole näinud, lihtsalt filmilik), nagu tänase teismelise argipäev. Kui tuua sisse analoogia toidu maailmast, oli tegemist kiirtoiduga, kuid kiirtoit selle sõna parimas mõttes.

Ühest küljest oli teaduslik pool antud lihtsasti hoomatavas vormis, luues kergesti seeditava koosluse. Teisalt oli kasutatud relvi, mida fantaasiakirjandus kasutab vast umbes sajandivahetusest alates (noorsookirjandus isegi enam), tuues emotsiooni vahetumana ja tooremana, kuid samas ka kiiremini lugejani. Kuigi kiirtoidul pole restorani kvaliteeti, ei saa seda iseenesest veel koheselt halvaks nimetada. Üha kiireneva elutempoga maailmas, kus me oleme harjunud info hetkelise haaratavusega, on seegi üks igapäeva osa. Osa laiema elanikkonna hulga elust kui maksimaalse kvaliteediga gurmeekraam seda oleks. Marslane on selgelt osa tänavakultuurist – kirjutatud laiale lugejaskonnale, mitte kvaliteedi taganõutamise tarvis ning sel moel on tegemist üsna hea kraamiga.

Teistpidi vaadatuna nautisin ma autori vaimustust. Iga tilluke pööre, mis loos oli, kandis märki mängulisest (kuid siiski üsna suurest) mõttetööst. Tabasin end tihti kujutlemas, kuidas autor vaimustusega järgmisele ja järgmisele probleemile lahenduse leidis, kuid selle kõrval ka vigade otsimisest ei loobunud. Sügavalt läbi mõeldud ideed on Sci-Fi puhul minu jaoks isegi olulisem korrektsest vormistusest.

Mis puudutab aga probleemi, millele Joel vihjas, et lugu jääb ajale jalgu enne, kui õieti loetud saab, siis taas tuleb nentida, et tänavatoiduna kirjutatud lugu just sellisena toimibki: neelad kiirelt alla ja astud edasi. Mind ei häirinud taoline taust vähimatki, kuid ma tabasin end mõttelt, et lisaks fantaasiakirjandusest kaasa haaratud toorele emotsioonile ja teadusulmele omasele teadmisi edastavale dialoogile, oli raamatus veel üks selle sajandi trend sees – viimaste aegade populaarteaduslikud raamatud armastavad sellist mängulisust (andes lahenduse, keerates see pea peale, pakkudes järgmise ning sõlmides sellegi).

Nagu ma aga ütlesin, on taoline kiirtoidu-kirjandus pigem selle sajandi trend, siis äärmise negatiivsusena tuleb nentida, et üksteisest sõltuvate protsesside muutmine on ebamugavalt inertne tegevus ning kahjuks ei ole ma veel kohanud ainsatki head tõlget taolise kiirtoidu puhul. Ei olnud ka kõnealune raamat mingi erand. Ühest küljest eelistaksin ma „tõlkimise“ asemel „eestindamist“, kuid teisalt on vist probleem lihtsalt selles, et massidesse jõudev kiir-kirjanduse tõlkimist on toimunud liiga lühikest aega selleks, et tõlkijatel oleks häid näiteid, mille najal õppida ja tegutseda. Ma vähemasti loodan, et asi aja jooksul paraneda võiks. Praegu on kahjuks nii, et „fish and chips“ asemel kipub paberile tulema „kala ja krõbinad“ (mitte, et mul midagi kasside vastu oleks). Lihtsalt liiga palju lauseid kukkusid täiesti valesse emotsiooni ning liiga sageli tabasin end lauset tagasi inglise keelde tõlkimas (kus see töötas imeliselt).

Olid ka mõned sisulised apsakad, kuid neil ma siin liigselt ei peatu. Paari koha peal oli aegu valesti kasutatud, kuid ma pole kindel, kas tegemist oli autori või tõlkija poolse veaga. Samas, kui kõike kokku võtta, siis mulle tõeliselt meeldis see kooslus kaasaegsest toorest emotsioonist, kiirest kirjeldusteta maailmast, teadus-ulme sügavast mõistuspärasusest ning populaarteaduslikkuse pedagoogilisusest. Täitsa maitsev roog oli.

Teksti loeti eesti keeles

Leiduri talendiga botaaniku seiklused Marsil. Põhiline osa teosest on päeviku või logiraamatu vormis peategelase sisemonoloog. Peategelase mõtted esitatakse otseütlevas kõnekeeles, mis peaks kergendama lugejal omaks võtta tegelase mõttemaailma. Minu puhul mõjus aga selline keelestiil pigem distantsi tekitavalt. Raamatu esimese poole peal vaatasin eemalt, millega Mark Watney tegeleb. Alles kusagil keskosas hakkasin tegelase ettevõtmistele lähemalt kaasa elama, kuigi jah, lõpplahendust võis üsna kaugelt ette prognoosida.

Nõustun Joel Jansi tähelepanekuga, et me ei saa raamatust kuigi palju teada, kes on Mark Watney või mis on tema väärtused. Me ei tea isegi seda, mis motiveeris Watneyd isolatsioonis edasi elama: Iga elusolendi bioloogiline instinkt ellu jääda, mis teeks ta inimeseks eelkõige bioloogilises mõttes, kellekski kelle isikulisest eripärast me ei peagi midagi teadma; vajadus tõestada midagi komandör Lewisele, kes justkui oli teda alahinnanud; või midagi kolmandat?

Lugeja ei tea Watney lähedastest kuigi palju. Ema ja isa on küll olemas, aga oma logiraamatus ta pigem läheb neist mööda. Vanemad meenuvad talle siis kui nad talle ennast kirjaga meenutavad. Kas lõõpimine kolleegide ja ülikoolikaaslaste üle viitab, et rohkem tal sotsiaalseid kontakte polnud, ei tea.

Kokkuvõtteks oli tegemist positiivse lugemiskogemusega. Retseptid kuidas käepäraste vahenditega valmistada kütust, mulda vms on huvitavad, kuigi pigem lisaväärtus, mitte asi, mille pärast lugemine ette võtta.

Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on kõik olulised selgitused juba ära selgitanud, minul jääb vaid mõne kommentaari võimalus.
Esiteks ma ei taipa, miks raske raua fantastikas peaks hakkama Mark Watney rasket lapsepõlve ja keerulisi sotsiaalsuhteid lahkama. See teeks teose märksa raskemini loetavaks, kuid see-eest laialivalguvamaks.
Teiseks ei häiri mind põrmugi, et üsna lähedases tulevikus "elu fantaasiast mööda läheb". Annaks jumal. Kuid seni selgitab härra Weir meile, kuhupoole see elu peaks minema.
Kolmandaks -- kas ma olen esimene, kes leiab "Saladusliku saare" ja "Marslase" tohutu sarnasuse? Mõlemad kõlavad minu ajus ülemlauluna inimese teadmistele ja tegutsemistahtele.
"Viis" on isegi vähe. Ja kuigi ma enamasti ekraniseeringuid ei seedi, siis "Marslane" filmina oli ni*** sebe. Ain't filmi on muidugi parem mõista raamatut enne lugenud olles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: