Tegevus toimub 1990-ndate lõpus Arizona mägises kõrbepiirkonnas. Koha nimi on Superstition Mountains - paik, kus paljude inimeste arvates asub kunagi kulda kaevandanud hollandlase kaevandus ja varandus. (Kes ei ole näinud temaatilist huvitavat dokfilmi, saab teemaga tutvuda Wikipedia artiklist Lost Dutchman´s Gold Mine.). Ma ei tea, kas päris elus ehitaks USA valitsus taolise mäe sisse, mis tõmbab ligi uudishimulikke ja seiklejaid, ülisalajase sõjalise baasi, mis seotud nn Tähesõdade programmiga. Romaanis on autor aga niiviisi toiminud. Selle vaatlussatelliite koordineeriva baasi komandör on üks loo peategelasi. Romaanis on mitmeid peategelasi, kelle erinevatest vaatevinklitest on kirjutatud loo lühikest mõõtu peatükid.
Loo intriig seisneb selles, et selle sama mäe varjatud käikudes elutsevad romaani pealkirjas nimetatud Liivas Elutsejad, kes üritavad mõjutada sõjaväebaasi komandöri algatama tuumasõda. Motioivid jäävad segaseks, ent kaugem eesmärk võiks olla suisa inimkonna hukk. Need karvased, õelusest ja kurjusest pakatavad olendid valdavad teatavat telepaatilist võimet võtta üle inimeste teadvus ja panna isikut käituma teatud viisil, ent see võime pole siiski absoluutne. Sobivaks relvaks leitakse aga üks vesipäine autistist nooruk, Idioot, kes on kuidagi linnast meeltesegadushoos jalga lasknud ja sama mäe koopasse elama asunud. Idioodi haige aju on vahend, millega sunnitakse poissi komandöri teadvust üle võtma ja panema meest uskuma, et Moamar al-Gaddafi plaanitseb tuumarünnakut, millele tuleb ennetavalt vastata.
Idioodist nooruk on romaani kõige kangelaslikum tegelane, ent kangelaslikkust saavad üles näidata nii mõnedki teised mehed ja naised. Loo kesksete kujude hulka kuuluvad veel erakust vanamees, kes elab juba üle 40 aasta eemaletõmbunult sama mäe koopas (väga sümpaatne tüüp), eradetektiiv Maidan ja tema palkaja Iris. Iris ja Maidan saabuvad mäe juurde uurima seal salapäraselt kadunuks jäänud professori haihtumise asjaolusid. Kõik märgid näitavad, et nende vahel peab vähemalt loo lõpus kiresädet lööma.
"The Sand Dwellers" sisaldab palju action´it, dramaatikat, imelisi pääsemisi ja nagu nõiaväel saabuvaid lahendusi. Formaalselt saavad tegelased mingil hetkel aru, et nad peavad päästma maailma, ent taoliste kerglaste ja klišeelike võtete soustis ei tundu traagiline lõpp eriti usutav. Mõne tegelase surmast oli siiski kahju. Samas ei jäta tekst, mida saab keelelise lihtsuse ja kiirelt arenevate sündmuste tõttu pingutamata lugeda, minusse negatiivset jälge.