Alustuseks siis jutuke mehelt, keda on nimetatud ka Ukraina Jules Verne`iks.
Istuvad kolm poisiklutti õues pingil ja unistavad: üks tahaks, et asjad oleks nähtamatud ja teine, et poleks hõõrdumist ning kolmas kaotaks ära elektri takistuse. Ei, mitte niisama ei unista, ikka tehnoloogiliselt ja sotsialistliku majanduse huvides.
Ja otsekui võluväel ilmubki poiste ette üks mõnusmuhe tegelane, kes räägib, kuidas üks instituut taoliste probleemidega tegeleb ning juhtumisi on mehel ka katsenäidised kaasas. Nähtamatuks tegev müts, praktiliselt hõõrdumisvaba jalgratas ja trafo, mis laseb elektrivoolu praktiliselt takistuseta läbi.
Jutt ilmus aimeajakirja «Znannja ta pratsja» 1957. aasta esimeses numbris, avades sedamoodi ühe väärika ajajärgu ulme avaldamises sotsialistlikus Ukrainas. See on minuteada ka jutu ainus ilmumiskord.
Kui nüüd korrektne olla, siis ajakiri «Znannja ta pratsja» alustas ilmumist juba 1929. aastal ja väljaande ilmumise lõpetas 1941. a alanud sõda. Kui samanimeline ajakiri 1957. a (taas)ilmuma hakkas, siis räägiti sellest kui uuest ajakirjast ning uue ajakirja esimese numbri esimese ulmejutu autoriks sobis ukraina ulme elav klassik Volodõmõr Vladko kui valatult... seda enam, et oli ta ju omi tekste avaldanud ka selles eelmises ajakirjas.
Ega mul erilist elamuse ootust polnud, pigem olid Ukraina (ulme)illustratsiooni suurkuju Georgi Malakovi pildid need, mis kolme imelise leiutise jutu lugemise kasuks kallutasid. Et tundus tobe neid pilte niisama oma blogisse riputada...
Kõige keerulisem ongi vast hinnata, sest mingit kirjanduslikku või prognostilist elamust sellest jutust saada pole võimalik. Samas, jutt on kirjutatud 1957. a tehnikahuvilistele lastele ning seda pragmaatilist suunda rõhutab ka toimetusepoolne saatesõna, kus noori lugejaid ärgitatakse kaasa mõtlema või siis jutus esitatut kritiseerima. Kõike seda arvesse võttes oleks nõrk kolm päris aus hinne.