Otse välja öeldes on tegu äärmiselt igava romaaniga. Ulmeline osa oleks siin justnagu ainult taustaks, autori peatähelepanu kulub ülipikkadele ballistseenidele, tundlemisele jne. Aristokraatide vegeteerimisest pajatav 19. sajandi kirjandus (nagu Puškini "Jevgeni Onegin") mõjub tänapäeval surmigavalt, käesolevas, 2013. aastal ilmunud romaanis on seda stiili aga üsna täpselt jäljendatud. Ka ei jõua romaani sündmustik õieti millenigi välja, ilmselt jõutakse olulisemate küsimusteni alles järgmistes 500-leheküljelistes köidetes... mis minust küll lugemata jäävad.
Mis hindesse puutub, siis lugemiselamuse eest saaks romaan mult "2", aga iseenesest pole ta ju halvas stiilis kirja pandud, tegu pole lihtsalt mulle sobiva raamatuga (ega soovita ma seda ka ühelegi teisele hardcore-ulmefännile). Autori sõnakasutus on äärmiselt väljapeetud ja mõned lõigud tekitasid lugedes tunde, et olen midagi sarnast lugenud mingist kahesaja aasta vanusest õudusromaanist. Nii et hindeks siis "3" pika miinusega.