Kõik see on piisav põhjus, et ma endale omasest laiskusest üle saan ja siin nüüd autorit sünnipäeva puhul arvustan...
Huvitav jutt... ühtpidi kui selline muretu humoresk... teisalt vägagi sügav ja tõsine lugu... ning siis see emotsionaalne foon... ja veel teema! Noh, tegelikult pole siin midagi imestada – Lidija Obuhhova oli ulmes siiski juhuautor... oli vist tegelikult tavakirjanik (luuletaja?)...
Inimkond on evolutsioneerunud, on ka teised imetajad järgi aidatud... selline progressorlus/upliftimine kõige laiemal tasemel. Linnud on siiski sellest puutumata jäänud, sapiensid säilitavad neid kui kontrollharu...
Jutu kangelasteks on evolutsioneerunud koer ja hobune, kes viibivad koos ühe inimesega pagenduses... endistel loomadel on mure, et inimene teeb endale tööga liiga... inimene on nimelt geenius, kel on olnud südikust, et minna vastuollu kogu inimkonnaga...
Jutul on tegelikult ilgeltpalju tasandeid: teaduslik, filosoofiline, eetiline, emotsionaalne, poleemiline, humoorikas jne. Miks neli? Jutu üle on tagantjärele hea mõelda ning lõpp kah kuidagi lummas... kuid vahepeal lugu venis ning mõte läks lugemise käigus muudele radadele uitama...
Siiski soovitan!