Mann Loper

Sisust: Ärkab oma kauasest koomaunest ülisõdalane Fenrir ja avastab, et ta on võõras kosmoselaevas, temaga tehakse võikaid katseid ja loomulikult laseb ta varvast. Kuhu sa aga kosmoselaevas, ehkki küll hiigelsuures põlvkonnalaevas, paged?

Miks mitte viis? Alguse ja lõpu pärast. Fenriri sissejuhatus oli ok, aga Rhea sissejuhatus minu jaoks veidi venis. Lõpus aga oleks pidanud soerditega enne viimast suhkruvatilehekülge veel korraks miski tumedama vimka sisse viskama. Niiviisi lehekülgede kaupa hästi ja üha paremini, hakkas nagu liiga suhkruseks kiskuma, kuigi lahendus soerdiprobleemile oli iseenesest ootamatu ja mulle meeldis :D

Hea töö.

Mina ei tea, kui palju ulmet autor lugenud on, aga mulje jääb, et ta on lugenud neid kõiki, sest iseenesestmõistetavalt mõjuv kodusolek žanris on lihtsalt kadestamisväärt. Ainsaks etteheiteks selle loo puhul - kui otsida - on autori tahtmine kõik loo otsad kokku võtta, mis on väljendunud tarbetult ninnunännulises lahenduses soerdite õnnetule eksistentsile. Mõne otsa oma loos võib tegelikult ka südamerahus lahtiseks jätta. Neljale mõelge pluss otsa.

Arvustaja jaoks segunesid antud raamatu erinevates kohtades kokku järgnevad teosed (teiste hulgas): Bujoldi “Au riismed”, arvukad stseenid ja tegelased Marveli maailmast, mäss kiriku vastu “Viimses reliikvias” ning lõppeks Cardi Enderi saagas Lusitaania metsades toimuv. Loodetavasti polnud need eriliseks spoileriks sisule.

Pean võhikuna nentima, et kui selline on teaduslik fantastika vanemale koolieale, siis taolisi raamatuid loeksin vahelduseks täiskasvanute SF-ile suurima heameelega. Mann oskab ladusalt kirjutada, sõnaosavust on teisedki kiitnud, ja romaan sai ühe jutiga lenneldes läbitud. Auväärne III koht romaanivõistlusel ja positiivne vastukaja räägivad enda eest.

Sättides end 20 aastat noorema mehehakatise nahka, võib vabalt mööda põigelda yaSF omastele tüüpkeskondadele, -karakteritele ja -lahendustele. Ja kui hakkaski mõnes stseenis superkangelaste film ees kerima, mis sest. Tundub, et Mann on käesoleva romaani kirjutamist hingega võtnud, sest tekstist õhkub sellist sädelust, rõõmsust ja positiivsust. Kuigi tegevus raamatus pole kaugeltki mingi meelakkumine ja traagikat on piisavalt. Õhinast puretud Manni vaba loome, see panigi tegelastele kaasa elama. Võib-olla olen sisimas alles poisike, aga mulle meeldis.

Pakun, et Stalker 2016 hääletusel saab romaan ulmefännidelt auväärse teise koha. Soovin Mannile soravat sulge ja soovi SF lainele naasta, kui fantasy’st küllastus tekib.