Heinrich Weinberg

"Kadunud ja leitud" on selline omapärane teos. Ühelt poolt on tegu äärmiselt päevakajalise tekstiga (NATO-Vene sõda Eestis ja mujal ning fosforiidikaevdamise teema, samuti on tegu esimese minu poolt loetud Ukraina kriisi alguse järel kirjutatud ulmeteosega, milles on juttu tulevasest sõjast lääneriikide ning Venemaa vahel uue vastasseisu tingimustes). Kohati mõjuvad Weinbergi teemakäsitlused vat et mõnusalt provokatiivselt ja kardan, et fosforiidivastaste kujutamine selles teoses võib nii mõnelgi marurahvusliku mõtteviisiga lugejal harja punaseks ajada. Samas jääb sellest hoolimata teravusest kuidagi puudu. Kuna tuleviku-Eestit on nähtud Inglismaalt pärit Dobruse pilgu läbi, jääb see kõik mõnevõrra pealiskaudseks. Igatahes leidsin ma mõninga kõhkluse järel, et maksimumhinnet käesolevale lühiromaanile ma siiski anda ei suuda.

Weinberg kuulub ulmekirjanikuna teatavasti Reaktori koolkonda ja sarnasused Maniakkide Tänava ning J. J. Metsavana loominguga on siin lühiromaanis tõesti olemas (sõna "estronaut" ja radioaktiivne tsoon Ida-Virumaal, mis Weinbergi versioonis pole küll tekkinud Sosnovõi Bori tuumajaamaga toimunud katastroofi, vaid hoopis Vene taktikalise tuumarünnaku tõttu tulevikusõja käigus), ent Weinbergi stiil ja tulevikumaailma kirjeldus on mainitud autorite omast hoopis erinev.