Jutt käib põhimõtteliselt samu liine pidi, mida mööda Charles Stross 20 aastat hiljem Asimovi "Igaviku lõpu" taaskord läbi kirjutas. "Palimpsesti" lugedes pidasin seda uuel tasemel käsitluseks; nüüd annaksin ajarännu teema Asimovi-järgse olulisema uuendaja tiitli John Crowleyle. Hoolimata võimalusest, et mõni erudiit kaevab välja Crowley ja Strossi ideede veel varasema arenduse, mida mul pole olnud õnne lugeda, väärib "Great Work of Time" zhanri arenguloos esiletõstmist.
Nagu tihtipeale juhtub teedrajavate tekstidega, on autoril raske leida oma uudsete ideede jaoks sobivat vormi. Esimesed 50 lehekülge on lihtsalt suurepärased. Siis aga, kui minategelane sattus imelisse, fantaasiarasside poolt asustatud maailma, mis justkui oleks pidanud olema paljude tillukeste algse ajaloo muutuste kuhjumise kogutulemus, millele omakorda avaldanuvat mõju tegijate alateadlik lõplikult ideaalse maailma soov, kadus tekstist loogika ja lõppude lõpuks jäidki otsad lahti. Kui hakatakse harutama ajaparadokse ning lugejale tuntud ajaloo muutmist, kutsutakse lugeja endaga loogikamängu mängima. Kui siis mingil hetkel tuuakse sisse New Thought külgetõmbeseadus või vana hea Jumal, kes maailmade ning sündmustega ikka omasoodu zhongleerib, kaotab eelnimetatud mäng igasuguse mõtte.
Esimesed 2/3 lühiromaanist ei vihja millegagi, et viimasest kolmandikust saab kas pehme sonimine või siis varasemate sündmuste liiga vähe lahti kirjutatud ümberhindamine; viimase kolmandiku pärast ei tule ükski hea hinne aga kindlasti kõne alla. Pehme sonimise osa on nii pehme, et nõuaks lausa kaht punkti; see aga ei tule esimese kahe kolmandiku väljapaistva kirjandusliku taseme ja uuenduslikkuse pärast kõne alla. Olgu siis pealegi "rahuldav"...
Eelöeldu ei tähenda, et lühiromaani lugeda ei tasu. Tasub kindlasti ning seetõttu ei taha ma sisu kohta midagi rohkem öelda. Vana hea Inglismaa järele õhkajatele peaks see lausa kohustuslik olema. Mingil õrnal moel meenutab see aurupunki, kuid tõesti üsna õrnalt ja ainult mentaalsuse tasemel. Umbes samuti, kui Agatha Christie "Endless Night" meenutab gooti romaani.