The Deep on ulmelugu, mis segab oskuslikult fantaasia-, SF- ja õudusžanri elemente. Peategelaseks on veider nimetu ja sootu isik, kes leitakse halastajaõdede poolt keskaegset tüüpi maailma lahinguväljalt. Peahaava tõttu on ta mälu täielikult kaotanud, kuid terveneb peagi ning näitab seejärel välja uskumatut õppimisvõimet ja üliinimlikku jõudu.
Selles maailmas toimub pidev võimuvõitlus kahe ülikusoo vahel, keda kutsutakse Mustadeks ja Punasteks (loo alguses kuulub troon Mustade kätte ja peategelane satub omakorda Punaste leeri). Lisaks sellele on oluliseks jõuks erapooletu Hallideks kutsutav õpetlaste gild ning kõiki eelnevaid kimbutavad püssidega rändhõimud, kes nimetavad end Õiglasteks.
Peategelane arvab end mäletavat, et ta on pärit tähtede juurest. Selle maailma elanikud on aga kindlad, et maailm on lame ja seisab tühjusest (the Deep) tõusva samba peal. Rändhõimud, kes elavad just maailma äärealadel, räägivad lisaks sellele, et maailma all magab koletis Leviaatan, kes on end ümber samba põiminud. Peategelane tunneb selle koletise osas arusaamatut tõmmet ning läheb teda otsima, et vastuseid saada...
Ma pean ütlema, et selle raamatu lugemine oli parajalt maniakaalne teekond. Päris raamatu alguses õrritab autor korraks mõttega, et peategelane on mingit tüüpi tehisinimene, kuid jätab siis selle tahaplaanile ning hakkab tegelema peamiselt sealse maailma ja erinevate kohalike osaliste tutvustamisega.
Siin ei raisata küll aega pikkade jutustustega, vaid pannakse võimuvõitluse mehhanism täistuuridel käima ja lugeja peab ise pingutama, et järele jõuda. Kuigi fantaasiamaailma ülesehitus tundub stamplik, pigistab autor siit siiski välja mitmekülgsed ja usutavad karakterid, tehes mõnekümne leheküljega seda, mille jaoks näiteks George R.R. Martin sadu lehti kulutab.
Siiski hakkab seda mõõkade maru lugedes väsimus ligi hiilima - vahest tegevuse kiiruse pärast, vahest aga Punaste leeri (kus vaatepunkt peamiselt asub) tegelaste sarnaste nimede ühtesulamise tõttu. Jõudes tekstiga natuke rohkem kui poole peale, oli mu arvamus autori vaieldamatust osavusest hoolimata juba langustrendis.
Siis aga lükatakse kõik muu tahaplaanile ning fookusesse tõuseb peategelase otsing. Ning see on koht, kus raamat eelnevat kuhjaga tagasi maksma hakkab. Seal on nii kõva SF virvendusi, "Alice imedemaal" tüüpi muinasjutu-sümbolismi kui ka lovecraftilikku õudust. Lõpplahendus annab veel võimaluse kõike eelnevat ümber mõtestada.
Ilmselt tõmbaks objektiivsem hinnang sellelt loolt kitsaskohtade tõttu rohkem punkte maha - kuid targad lõpplahendused on mulle väga meeltmööda.
Hinnang: 8/10
Selles maailmas toimub pidev võimuvõitlus kahe ülikusoo vahel, keda kutsutakse Mustadeks ja Punasteks (loo alguses kuulub troon Mustade kätte ja peategelane satub omakorda Punaste leeri). Lisaks sellele on oluliseks jõuks erapooletu Hallideks kutsutav õpetlaste gild ning kõiki eelnevaid kimbutavad püssidega rändhõimud, kes nimetavad end Õiglasteks.
Peategelane arvab end mäletavat, et ta on pärit tähtede juurest. Selle maailma elanikud on aga kindlad, et maailm on lame ja seisab tühjusest (the Deep) tõusva samba peal. Rändhõimud, kes elavad just maailma äärealadel, räägivad lisaks sellele, et maailma all magab koletis Leviaatan, kes on end ümber samba põiminud. Peategelane tunneb selle koletise osas arusaamatut tõmmet ning läheb teda otsima, et vastuseid saada...
Ma pean ütlema, et selle raamatu lugemine oli parajalt maniakaalne teekond. Päris raamatu alguses õrritab autor korraks mõttega, et peategelane on mingit tüüpi tehisinimene, kuid jätab siis selle tahaplaanile ning hakkab tegelema peamiselt sealse maailma ja erinevate kohalike osaliste tutvustamisega.
Siin ei raisata küll aega pikkade jutustustega, vaid pannakse võimuvõitluse mehhanism täistuuridel käima ja lugeja peab ise pingutama, et järele jõuda. Kuigi fantaasiamaailma ülesehitus tundub stamplik, pigistab autor siit siiski välja mitmekülgsed ja usutavad karakterid, tehes mõnekümne leheküljega seda, mille jaoks näiteks George R.R. Martin sadu lehti kulutab.
Siiski hakkab seda mõõkade maru lugedes väsimus ligi hiilima - vahest tegevuse kiiruse pärast, vahest aga Punaste leeri (kus vaatepunkt peamiselt asub) tegelaste sarnaste nimede ühtesulamise tõttu. Jõudes tekstiga natuke rohkem kui poole peale, oli mu arvamus autori vaieldamatust osavusest hoolimata juba langustrendis.
Siis aga lükatakse kõik muu tahaplaanile ning fookusesse tõuseb peategelase otsing. Ning see on koht, kus raamat eelnevat kuhjaga tagasi maksma hakkab. Seal on nii kõva SF virvendusi, "Alice imedemaal" tüüpi muinasjutu-sümbolismi kui ka lovecraftilikku õudust. Lõpplahendus annab veel võimaluse kõike eelnevat ümber mõtestada.
Ilmselt tõmbaks objektiivsem hinnang sellelt loolt kitsaskohtade tõttu rohkem punkte maha - kuid targad lõpplahendused on mulle väga meeltmööda.
Hinnang: 8/10