Tegemist on teadusulme (hard sf) ja militaarulme (military sf) seguga ja sündmused saavad alguse paarikümne aasta pärast tulevikus, nii et kõik inimeste poliitikasse ja kosmoselendudesse puutuv on lugejale hästi tuttav ja arusaadav, tegu on praktiliselt meie tänapäevaga.Ühed üsna kõrgelt arenenud tulnukad avastavad inimtegevuse jälgi (Maalt lähtuvad raadiosignaalid) ja millegipärast teevad enne asja uurimist kohe järelduse, et signaale võivad tekitada vaid "saatana sigitised" kes otsekohe hävitada tuleb. Selline veidi ennatlik järeldus sünnib ilmselt tulenevalt tulnukate enda karmist minevikust (millest me aga selles raamatus midagi teada ei saa).Tulnukad (keda inimesed veidi hiljem shaitaniteks - saatanateks - nimetama hakkavad) saadavad Päikesesüsteemi kõigepealt mehitamata luuresatelliidi. Inimesed juhuslikult avastavad selle ja kui läbi häda suudetakse kosmoselaev satelliiti uurima saata, siis satelliit ründab inimeste alust (või arvab end kaitsvat). Inimestel õnnestub satelliit hävitada. Ja mõlemad pooled on nüüd kindlalt veendunud vastaspoole sõjakuses ja halbades kavatsustes.Saatanad hakkavad kohe ette valmistama sõjaväeoperatsiooni Päikesesüsteemi, inimesed jõudu ja oskusi mööda kaitseks valmistuma.
Paarikümne aasta pärast ongi saatanad suure laevajurakaga Päikesesüsteemis tagasi. Enda õnnetuseks on nad oma luurealuse puuduliku info põhjal mitmeid valearvestusi teinud ja teevad ka edaspidi ning need saavad neile lõpuks saatuslikuks. No kõigepealt pidasid nad Päikesesüsteemi asukaid endasarnasteks (saatanad on kaheksajala sarnased, aga kuue kombitsaga) kes elavad mõne gaasigigandi kaaslasel. See, et siinne eluvorm Päikesesüsteemi kolmandal planeedil tegutseb, tuleb neile suure üllatusena. Samuti alahindavad nad kõvasti inimeste arengutaset ja tehnilisi võimalusi, nii et kui saatanad Saturni kaaslasel Titanil oma laagri püsti panevad, siis see, et ka inimesed sinna suudavad lennata, ja veel kolme (küll väikese ja nõrgukese) kosmoselaevaga, tuleb neile suure ebameeldiva üllatusena. Aga ei sellest midagi, nendel on oma missioon Päikesesüsteem kurjadest olenditest puhastada, Titanile lennanud inimestel jälle peale kontaktiloomiskatsete nurjumist ülesanne agressiivsed tulnukad tagasi lüüa. No ja lähebki siis Titanil korralikuks madinaks.
Raamat on hästi põhjalik ja detailirohke. Kohati minu arvates isegi liiga. Ja kui peale suurt otsustavat lahingut olukorrast kokkuvõtet tehes üks teadlane peab vähestele ellujäänud inimestele näiteks loengu saatanate füsioloogiast ja nende DNA omapärast, siis see tundub juba veidi ülepingutatuna, eks ole... Aga üldse on raamatus palju üksikasju ja detaile nii astronoomia, astronavigatsiooni, kosmoselaevade ehituse ja arvutisüsteemide, keemia, kosmilise sidepidamise ja veel paljude raamatus ettetulevate teemade kohta. Kui vaadata loo autori haridust, "degree in Computer Science & Engineering", siis saab ka selgeks, kust paljud autori teadmised pärinevad ja et ta on paljuga kirjutatust ilmselt üsna kursis.
Muide, see et raamatu autor Indiast pärit on, lööb raamatus vaid mõnes detailis välja: raamatus on paar indialasest tegelast, see ilmneb paaris filosoofilisemat laadi vestluses ja arutluses ning avaldub selles, et Maal on 3 põhilist kosmosejõudu - esiteks USA, teiseks Euroopa koos Indiaga ning kolmandaks Hiina koos Venemaaga.
Kokkuvõtteks. Veidi kuiv ning kohati liiga detailirohke raamat. Ilmselt selle muu detailsuse tõttu jäävad ka loo tegelased tihti veidi pealiskaudseteks või kipuvad mõned raamatu alguses tähelepanu keskmes olnud persoonid lõpuks sündmustekeerisesse ära kaduma.
Aga nelja panen teosele hindeks küll. Ja asun järgmist osa lugema.