Kõigepealt hakkab masin iseseisvalt trükkima Stevie unenägusid - neid õudsemaid. Ei ole aru saada, kas masin ise tekitab neid unenägusid või ainult registreerib toimunut. Siis hakkab masin tööle ka Stevie ärkvel olles ja vastab ka talle esitatud küsimustele, väites, et ta ongi Stevie teadvus. Materialistliku maailmavaatega inimese kohta suhtub naine toimuvasse muidugi suure jahmatusega, ent mõistust ta täielikult siiski ei kaota.
Mingil hetkel ei saa lugeja enam aru, kas järgmine peatükk on hulluks läinud kirjutusmasina väljamõeldis või tegelikkus, mida peategelane läbi elab. Varsti ei saa sellest enam aru ka Stevie, kes nagu ilmsi ja terve mõistuse juures kogeb ühte kui teist, ent kui samade sündmuste kirjeldus on ilmunud kirjutusmasinas olevale paberile, hakkame jälle kahtlema. Kui kirjutusmasina lugudele hakkavad ilmuma rooma numbritega peatüki tähised, peab meile (ja ka peategelasele) jääma mulje, et Stevie on hoopis tegelane mingis raamatus, mida jooksvalt kirjutatakse. Lugeja hakkab arvama, et selle raamatu autor on Michael Bishop ja pealkirjaks "Who Made Stevie Crye?".
Selles segases loos on veel mitu vinti peale keeratud ja Sigmund Freudi teooriatel pole lõpplahenduse seisukohalt sugugi vähetähtsad, ent kogu loo parim aspekt on siiski kirjutusmasinaparandaja Seatoni tegelaskuju. Tema kohta on kasutatud väljendit "a distillate of free-floating cosmic evil". Ta on tõesti vastik tüüp, kes tekitab Stevies hirmu ja lugejas vähemalt ebamugavust (eelkõige Stevie hirmude pärast). Välimuselt tavaline, ent tema lemmikoomaks olev pärdik armastab ta sõrmest verd imeda. Nagu nõid ja nõia kaaslane. Millise nipiga see üleloomulik kosmiline kurjus temasse maabus, jäi segaseks, aga kuju on väga sugestiivne. Ent mehe ahistava terrori alla sattumine muudab sümpaatseks ka Stevie, kes vapralt vastu paneb.
Romaani lugema hakates ei osanud arvata, et saan üle lugeda Bishopi jutu "Monkey´s Bride", mida olin hiljuti lugenud Bishopi kogumikust "One Winter in Eden". Romaanis esitletakse juttu kui peategelase esimest ilukirjanduslikku lugu, aga on üsna vaieldav, kas see niimoodi romaani sisse sobib. Õudust ja fantasy´t miksiv jutt on süžee mõttes nagu lõpule viimata ja romaanis pakub peategelase tütar sellele ka kaks erinevat ühelauselist lõpplahendust.
Keskmisest tugevamat ajugümnastikat nõudev õudusromaan, mis halba maitset suhu ei jäta, aga silda viskama ka ei pane. Mõningate mööndustega võiks seda pidada isegi naistekaks (heas mõttes), st pigem naislugejale suunatud teoseks. Romaani esmatrükk sisaldab rohkesti J.K. Potteri illustratsioone, millest valdav enamik mulle ei meeldi.