No Enemy but Time on ajarännu-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on noor mustanahaline ameeriklane Joshua Kampa, kes on väikesest peale näinud uskumatult detailseid ja elavaid unenägusid pleistotseeni-aegsest Ida-Aafrikast, ajas ligikaudu kaks miljonit aastat tagasi. Unenägudes on olulisel kohal lisaks tolleaegsele faunale ka inimeste varajane eellane - Homo habilis.
Sõjaväe kaudu saab Joshua kokku veidra teadlasega, kelle väitel on selliseid "unenägijaid" maailmas veel ning ta on konstrueerinud masina, mis lubab neil külastada minevikku selles ajahetkes, millest nad und näevad. Ühendriikide salaprojekti ja tolle kandi Aafrika riigivõimude koostöös jõuavadki nad õigesse kohta ning Joshua läkitatakse masina kaudu minevikku. Ta jõuab pleistotseeni kohale, kuid kaotab siis kohe ühenduse masina ja kaasajaga...
Lugu ise on esitatud kahe vahelduva lõimena. Alguspunktiks on ajareis ja minevikku lõksu jäämine, seejärel kirjeldab üks lõim Joshua hakkama saamist minevikus, tema kohtumist ühe eelinimeste karjaga ning nendega liitumist. Teine lõim aga vaatab tagasi tema elule enne seda, keskendudes tema kasvamisele ja suhetele oma kasuvanematega.
Minu arvates oli tegemist üsna kummalise raamatuga. Plusspoolele võib minu jaoks siit kanda kindlasti pleistotseeni ja eelinimeste tõepärase ja usutava kirjelduse. Samuti on andekalt välja mõeldud ajarännu füüsikaliste ja teoreetiliste paradokside lahendamine unenäo vormis - külastatav minevik ei ole tõenäoliselt täielikult reaalne vaid pigem midagi simulaakrumi taolist.
Kahjuks aga ei olnud enamus raamatust eriti huvitav. Tagasivaated Joshua lapsepõlvele ei olnud millegi poolest köitvad. Mineviku-seiklus oli veidi põnevam, kuid ka sellest enamus oli suhteliselt sihitu uitamine, peategelase armulugu ühe neiuga ürginimeste karjast oli lugemiselamuse poolest aga lihtsalt veider.
Mingil hetkel muutus väsitavaks ka autori keelekasutus, mis tundus põhjusetult üle pakutud - ja mulle reeglina selline stiil pigem meeldib. Küll aga oli andekas võte kasutada mineviku-liinis peategelase otsejutustust, kaasaja-liinis aga kolmandas isikus esitatud lugu, mis markeeris kenasti nende kahe lõime erinevust.
Ajarännu lood on tõenäoliselt ühed kuulsaimad ja tuntuimad ulmelugude hulgast, alates juba H. G. Wellsi "Ajamasinast". Kui aga lugejal ei ole spetsiifilisemat huvi pleistotseeni olude ja Homo habilise võimaliku kultuuri kohta, siis võib selle raamatu pigem vahele jätta. Nebula ulmeauhinna andmisest sellele teosele mina küll eriti aru ei saa.
Hinnang: 4/10
Sõjaväe kaudu saab Joshua kokku veidra teadlasega, kelle väitel on selliseid "unenägijaid" maailmas veel ning ta on konstrueerinud masina, mis lubab neil külastada minevikku selles ajahetkes, millest nad und näevad. Ühendriikide salaprojekti ja tolle kandi Aafrika riigivõimude koostöös jõuavadki nad õigesse kohta ning Joshua läkitatakse masina kaudu minevikku. Ta jõuab pleistotseeni kohale, kuid kaotab siis kohe ühenduse masina ja kaasajaga...
Lugu ise on esitatud kahe vahelduva lõimena. Alguspunktiks on ajareis ja minevikku lõksu jäämine, seejärel kirjeldab üks lõim Joshua hakkama saamist minevikus, tema kohtumist ühe eelinimeste karjaga ning nendega liitumist. Teine lõim aga vaatab tagasi tema elule enne seda, keskendudes tema kasvamisele ja suhetele oma kasuvanematega.
Minu arvates oli tegemist üsna kummalise raamatuga. Plusspoolele võib minu jaoks siit kanda kindlasti pleistotseeni ja eelinimeste tõepärase ja usutava kirjelduse. Samuti on andekalt välja mõeldud ajarännu füüsikaliste ja teoreetiliste paradokside lahendamine unenäo vormis - külastatav minevik ei ole tõenäoliselt täielikult reaalne vaid pigem midagi simulaakrumi taolist.
Kahjuks aga ei olnud enamus raamatust eriti huvitav. Tagasivaated Joshua lapsepõlvele ei olnud millegi poolest köitvad. Mineviku-seiklus oli veidi põnevam, kuid ka sellest enamus oli suhteliselt sihitu uitamine, peategelase armulugu ühe neiuga ürginimeste karjast oli lugemiselamuse poolest aga lihtsalt veider.
Mingil hetkel muutus väsitavaks ka autori keelekasutus, mis tundus põhjusetult üle pakutud - ja mulle reeglina selline stiil pigem meeldib. Küll aga oli andekas võte kasutada mineviku-liinis peategelase otsejutustust, kaasaja-liinis aga kolmandas isikus esitatud lugu, mis markeeris kenasti nende kahe lõime erinevust.
Ajarännu lood on tõenäoliselt ühed kuulsaimad ja tuntuimad ulmelugude hulgast, alates juba H. G. Wellsi "Ajamasinast". Kui aga lugejal ei ole spetsiifilisemat huvi pleistotseeni olude ja Homo habilise võimaliku kultuuri kohta, siis võib selle raamatu pigem vahele jätta. Nebula ulmeauhinna andmisest sellele teosele mina küll eriti aru ei saa.
Hinnang: 4/10