Loo minajutustaja on Serenose endine nõunik Marckrier, kes on kunagi vastuolude tõttu asumisele saadetud ja kes teeb loo alguses veel teisegi vea - armun navarhi ihuarsti tütresse ning leiab ka vastuarmastust. Viga seisneb selles, et navarh Serenos oli juba mõnda aetga näidanud ise neiu suhtes mõningaid tundeid üles ja armukadedus on väga intensiivne tundmus. Serenos annab nõuniku abielule küll oma õnnistuse, ent peategelane on veendunud, et valitseja ei jäta asja niisama. Möödub 7 aastat ja Serenos saadab Marckrieri mingil ettekäändel mõneks päevaks missioonile. Sel ajal läheb ta ihukaitsjatega eksnõuniku majja ning vägistab naise tolle isa silme all. Jõhkra teo tulemusel naine rasestub ja sureb hiljem sünnitusel. Eksnõuniku elus on pärast seda ainult üks eesmärk - kättemaks. Pidevalt ihukaitsjatest ümbritsetud navarhi pole aga lihtne lõksu püüda. Mees ühendab jõud surnud naise isaga, kes on navarhi ihuarst ja tegeleb valitseja soovil vivisektsiooniga, aretades inimestest erinevaid loomi.
Autor suutis mind panna kaasa elama, tunda samasugust ängistust, valu ja jõuetut viha nagu peateglane (muidugi mitte samas ulatuses). Muljetavaldavaim lugu kogumikust "Blooded on Arachne".